Otsing sellest blogist

esmaspäev, 25. detsember 2017

Alkohol ja depressioon

Mitte keegi ei ütle, et alkoholismi kui sellist ei ole olemas. Peale alkohoolikute muidugi. Kõige raskem on enda alkoholismi tunnistada justnimelt alkohoolikutel. Tunnistada seda, et neil on probleem ja otsida abi ning seejuures jääda edaspidi kaineks ja oma otsuse juurde, et nad soovivad terveneda, kindlaks.

Kõlab tuttavalt? Oled sellega nõus? Olen 100% kindel, et kui Sa just alkoholi küüsis ei ole, siis noogutasid Sa eeloleva peale nõustuvalt. Ja kui oled alkoholiga kimpus, siis ütlesid, et kõik on õige, Sa tead mitut inimest, kes abi vajavad aga ainult mitte Sina.

Depressiooni puhul on veidi teine lugu - enamus tavalisi inimesi eitab selle olemasolu. Mis on aga neil kahel asjal ühine, on haiguse tunnistamise raskus. 

Sa ütlesid mulle: "Sa ei tea, et mul on ka kolm korda depressioon olnud. Ma sain iga kord sellest ise üle aga sina ei saanud sellest isegi mitte aru!". Jätame kõrvale selle, et enne seda Sa eitasid tulihingeliselt üldse depressiooni olemasolu, pidades seda pigem koduperenaise igavuse väljenduseks. Mind ei ehmatanud etteheide, et ma ei saanud depressiooni all kannatamisest aru, sest enamasti suudavad inimesed niivõrd hästi seda varjata ja niivõrd hästi funktsioneerida, et tavaline inimene, kellel sellega kokkupuudet ei ole, ei saagi sellest aru. Mis mind ehmatas, oli väide, et Sa oled olnud selles augus kolm kord ja iga kord sellest ise välja roninud. Seda on natuke raske uskuda, sest ise välja ronimine võib õnnestuda esimesel korral, iga järgmise korraga vajub abivajaja üha sügavamale ja vajab juba redeli abi.

See pani mind mõtlema kahele asjale - võib olla Sa vajad tegelikult rohkem abi kui Sa endale ise tunnistad ja sellele, mis nägu siis depressioon tegelikult on? Täiesti arusaadav on, et depressioon ei avaldu kõikidel inimestel ühtemoodi. Mõnel on see kergem, teisel raskem, mõni tahab ainult magada, teine ei suuda üldse silmi kinni saada. Mõni läheb paksuks, teine võtab kaalus alla. Selle viimase nimel võiksin ma nii pool aastakest muidugi depressioonis olla ;-)

Sinu puhul paneb mind muretsema Sinu pahurus, mis ilmselgelt võimendub peale klaasikest veini. Mida rohkem veini, seda ründavamaks Sa muutud. Viimane kord jäi mulle tunne, et Sa võistled minuga. Võib olla ei ole Sa ise seda tähele pannud, võib olla on lihtsalt meil liiga palju veini, kui kokku saame. Usu, Sul ei ole vaja minuga võistelda - ma olen täiesti avalikult valmis tunnistama, et Sa oled minust nutikam, edukam, ilusam, kõhnem ja ka  noorem. Minu ainus soov oleks Sinuga vestelda nii, et sa kuulaksid ära, mida ma öelda tahan, mitte ei blokeeriks minu mõtet poole lause pealt ära. Jah, ma tean, et mul ei pruugi olla õigus aga võta seda kui privileegi, et ma soovin Sulle oma arvamust välja öelda. Enamuse inimese puhul nõustun ma nende arvamusega isegi siis kui sisimas ma nendega nõus ei ole ja enamusele ei hakka ma ka kunagi ütlema, mida ma tegelikult arvan.

Ma tean, et ma ei suuda Sind veenda, et ma olin haige ja vajasin abi. Ja seda, et ma vajasin ja tegelikult vajan ikka veel tuge. Vahel kasvõi kinnitust, et ma ei püüa hüpata liiga kõrgele ja ma suudan teha seda, mida tahan kui vaid piisavalt palju soovin. Üks asi, mida mul kindlasti vaja ei ole, on pidev kinnitus, et ma kujutan endale asju ette, et ma süüdistan enda halvas enesetundes ülekohtuselt oma nüüdseks endist tööandjat ja ei mõista äri (ja suhtumist töötajatesse) tööandja seisukohast.

Ja alguse juurde tagasi tulles - depressiooni on seostatud ka pärilikkusega, ehk haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud alkoholismi. Meie ühine vaarisa oli näiteks elu lõpus alkoholiga kimpus, kas tegemist oli just alkoholismiga, seda ei saa kahjuks enam välja selgitada. Ja alkoholi oma murede uputamine on juba väga vana abinõu.



P.S. Depressiooni testi saad teha siit: Test