Kui sisemine maailm on hall, siis on ka kogu ümbritsev maailm hall.
Esimene asi, mida ma peale töökoha vahetust märkasin, oli see, et inimesed naeratasid mulle. Inimesed tänaval, teenindajad poodides, töökaaslased. Täiesti võõrad inimesed. Algul ma ei saanud aru, mis inimestega juhtunud on, kust tuleb kõik see sõbralikkus? Miks maailm korraga nii rõõmus on? Mis lahti on?
Esimene asi, mida ma peale töökoha vahetust märkasin, oli see, et inimesed naeratasid mulle. Inimesed tänaval, teenindajad poodides, töökaaslased. Täiesti võõrad inimesed. Algul ma ei saanud aru, mis inimestega juhtunud on, kust tuleb kõik see sõbralikkus? Miks maailm korraga nii rõõmus on? Mis lahti on?
Tegelikkuses muutusin mina. Mina hakkasin naeratama ja kus on üks naeratus, seal on neid rohkem. Ma ei kõndinud enam ringi, pilk maas ja pea musti mõtteid täis, vaid vaatasin inimestele otsa. Vaatasin otsa ja naeratasin neile. Ma jäin õhtul magama ja naeratus oli suul. Tobe, eksju? Aga nii see oli ja selle taipamine tegi tuju heaks.
Hea oli kuulda, kui tädi ütles mulle, et ma näen palju parem välja, kui meie eelmisel kohtumisel. Jätame selle kõrvale, et viimane kohtumine enne seda ütlust oli matustel :-) Endine töökaaslane kiitis, kui trehvasime, et ma säran ja ma usun, et ma särasingi, sest ma olin lihtsalt niivõrd rahul selle Suure Sammuga, mis ma lõpuks ometi tegin. Uues töökohas küsiti, kuidas mul läheb ja kui vastasin, et algus oli raske aga nüüd on kõik juba ok, tuli kommentaar: "Seni kuni naeratus on näol, ongi kõik korras!"
Hea oli kuulda, kui tädi ütles mulle, et ma näen palju parem välja, kui meie eelmisel kohtumisel. Jätame selle kõrvale, et viimane kohtumine enne seda ütlust oli matustel :-) Endine töökaaslane kiitis, kui trehvasime, et ma säran ja ma usun, et ma särasingi, sest ma olin lihtsalt niivõrd rahul selle Suure Sammuga, mis ma lõpuks ometi tegin. Uues töökohas küsiti, kuidas mul läheb ja kui vastasin, et algus oli raske aga nüüd on kõik juba ok, tuli kommentaar: "Seni kuni naeratus on näol, ongi kõik korras!"
Täna tegin ka ühe positiivse avastuse. Tahtsin saata ühe paki poodi ja küsisin laomeeste käest, kuhu ma selle paki panna võin. Panimegi selle ära, kui välja hüppas kuri logistik, kes kurjustas, et pakk tuleb panna hoopis mujale. Sosistasin talle, sest ei tahtnud vaesele laomehele veelgi rohkem pahandust tekitada: "Aga ma ju küsisin!", mille peale tuli veelgi kurjem vastus: "Valelt inimeselt küsisid!". Kui ta veel edasi kurjustas, müksasin teda õrnalt ja ütlesin leebelt: "Ära ole nii kuri!", mille peale kurjustati veel veidi aga ma nägin juba mehe silmanurgas naeratust. No ei saa ju ometi järgi jätta ja sellest "Olen Kuri Hunt" rollist niisama lihtsalt välja astuda, tean seda omastki käest. Avastus oli aga see, et ma ei võtnudki seda olukorda isiklikult. See, et keegi tühjast tüli teeb, ei loksutanud mind mitte kuidagi. Mind, kes ma kõike ja alati isiklikult võtan? Tegelikkuses oleks võinud logistik öelda vaid: "Sellised pakid käivad näed seal!" ja kõik oleks olnud korras, tema kulutas aga kümmekond lauset ja tekitas teistes (peale minu muide) paha tunde.
Ma käin ja säran. Loomulikult on ka halvemaid päevi, kui miski ei laabu ja kõik läheb nihu. On momente, kus teen kodus kurja häält ja oli moment, kus laps ütles mulle: "Sa ei ole helge!". Seegi, lapse suust tulnud ütlus, pani mind mõtlema, et tegelikult ei olegi vaja poriseda kui keegi ei käitu päris nii, nagu temast ootaks või kui see keegi on mingil põhjusel veidi tülikas. No ja mis siis? Las ta olla!
On momente, mis häirivad mind niivõrd, et ei saa jätta nähvamata, kuigi jälle - mina nähvan ja siis nähvatakse mulle vastu ja niimoodi ringiratast. Oskus jätta nähvamisele nähvamisega vastamata nõuab veel trenni.
Naeratusi on jagunud nüüdseks juba 4 kuud. Mõttemalle on raske muuta ja endaga tegelemist on veel palju aga alustuseks on see suur asi :-)
