Otsing sellest blogist

Kolmapäev, 30. august 2017

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu

Kui sisemine maailm on hall, siis on ka kogu ümbritsev maailm hall.

Esimene asi, mida ma peale töökoha vahetust märkasin, oli see, et inimesed naeratasid mulle. Inimesed tänaval, teenindajad poodides, töökaaslased. Täiesti võõrad inimesed. Algul ma ei saanud aru, mis inimestega juhtunud on, kust tuleb kõik see sõbralikkus? Miks maailm korraga nii rõõmus on? Mis lahti on?



Tegelikkuses muutusin mina. Mina hakkasin naeratama ja kus on üks naeratus, seal on neid rohkem. Ma ei kõndinud enam ringi, pilk maas ja pea musti mõtteid täis, vaid vaatasin inimestele otsa. Vaatasin otsa ja naeratasin neile. Ma jäin õhtul magama ja naeratus oli suul. Tobe, eksju? Aga nii see oli ja selle taipamine tegi tuju heaks.

Hea oli kuulda, kui tädi ütles mulle, et ma näen palju parem välja, kui meie eelmisel kohtumisel. Jätame selle kõrvale, et viimane kohtumine enne seda ütlust oli matustel :-) Endine töökaaslane kiitis, kui trehvasime, et ma säran ja ma usun, et ma särasingi, sest ma olin lihtsalt niivõrd rahul selle Suure Sammuga, mis ma lõpuks ometi tegin. Uues töökohas küsiti, kuidas mul läheb ja kui vastasin, et algus oli raske aga nüüd on kõik juba ok, tuli kommentaar: "Seni kuni naeratus on näol, ongi kõik korras!"

Täna tegin ka ühe positiivse avastuse. Tahtsin saata ühe paki poodi ja küsisin laomeeste käest, kuhu ma selle paki panna võin. Panimegi selle ära, kui välja hüppas kuri logistik, kes kurjustas, et pakk tuleb panna hoopis mujale. Sosistasin talle, sest ei tahtnud vaesele laomehele veelgi rohkem pahandust tekitada: "Aga ma ju küsisin!", mille peale tuli veelgi kurjem vastus: "Valelt inimeselt küsisid!". Kui ta veel edasi kurjustas, müksasin teda õrnalt ja ütlesin leebelt: "Ära ole nii kuri!", mille peale kurjustati veel veidi aga ma nägin juba mehe silmanurgas naeratust. No ei saa ju ometi järgi jätta ja sellest "Olen Kuri Hunt" rollist niisama lihtsalt välja astuda, tean seda omastki käest. Avastus oli aga see, et ma ei võtnudki seda olukorda isiklikult. See, et keegi tühjast tüli teeb, ei loksutanud mind mitte kuidagi. Mind, kes ma kõike ja alati isiklikult võtan? Tegelikkuses oleks võinud logistik öelda vaid: "Sellised pakid käivad näed seal!" ja kõik oleks olnud korras, tema kulutas aga kümmekond lauset ja tekitas teistes (peale minu muide) paha tunde.

Ma käin ja säran. Loomulikult on ka halvemaid päevi, kui miski ei laabu ja kõik läheb nihu. On momente, kus teen kodus kurja häält ja oli moment, kus laps ütles mulle: "Sa ei ole helge!". Seegi, lapse suust tulnud ütlus, pani mind mõtlema, et tegelikult ei olegi vaja poriseda kui keegi ei käitu päris nii, nagu temast ootaks või kui see keegi on mingil põhjusel veidi tülikas. No ja mis siis? Las ta olla!

On momente, mis häirivad mind niivõrd, et ei saa jätta nähvamata, kuigi jälle - mina nähvan ja siis nähvatakse mulle vastu ja niimoodi ringiratast. Oskus jätta nähvamisele nähvamisega vastamata nõuab veel trenni.

Naeratusi on jagunud nüüdseks juba 4 kuud. Mõttemalle on raske muuta ja endaga tegelemist on veel palju aga alustuseks on see suur asi :-)

Teisipäev, 29. august 2017

Põlemine

Ma põlesin läbi 2016 aasta augustis.

Mina? Põlesin läbi? No kuulge, minuga seda ei juhtu!

Ei juhtu ju?

Siiski, juhtus.

Kõik oli nagu täiesti korras - mul oli töö, mida ma armastasin, pere, kodu, sõbrad, ka rahaprobleeme ei olnud, aga tunne oli ikkagi selline, et midagi on väga-väga valesti. Olin väga kurb, täiesti ilma põhjuseta, sattusin sageli paanikasse, taas jällegi ilma ühegi mõistliku selgituseta, tahtsin ainult magada ja siis, kui olin juba 12 tundi jutti maganud, oleksin ma mõned head tunnid veelgi maganud. Mõtlesingi endamisi, et ühel heal päeval magan nii palju, et lõpuks tunneksin - nüüd aitab. Õnneks enne seda Suurt Magamist võtsin ma midagi ette.

Ma läksin puhkusele. Viimasel tööpäeval enne puhkust lõpetasin ma tööl pooleli olevaid asju ja sattusin tööpäeva lõpus ahastusse, sest ainus mõte, mis pähe mahtus, oli: "Mida ma siis nüüd teen?" Ei, ma ei tundnud rõõmu algavast puhkusest, mida koos lapsega vahvalt veeta, vaid sattusin paanikasse, nagu oleks kogu minu eksisteerimise mõte korraga otsa saanud. Puhkuse esimesel nädalal isegi nutsin. No kuulge, põhjust ju ei olnud! Jah, ma sain aru, et põhjust ei ole, aga ikkagi, ma olin üüratult kurb. Leidsin ennast olevat ummikus, totaalses ummikus, ilma ühegi väljapääsuta.

Pilt: http://www.huffingtonpost.de/2014/08/21/laengste-staus_n_5697309.html

Ja siis juhtuski see, et helistasin sõbrantsile, kes võttis minult ausõna, et panen arsti juurde esimesel võimalusel aja kinni. Panin. Käisin ära. Sain diagnoosi ja tabletid. Sain ka soovituse psühholoogiga rääkida aga see jäi ajapuudusel kõrvale. Ajapuudus on tegelikult ettekääne, sest siiani on mul selline tunne, et mul ei ole psühholoogile midagi rääkida. Sest midagi ju ei juhtunud? Kõik oli ju korras, või kuidas?

Tagantjärele on hea tark olla ja öelda, et oleksin pidanud kohe ka uut töökohta otsima hakkama, sest just töökoht oli see, mis mind haigeks tegi. Tunnistamiseni, et tegelikult olen ma läbi põlenud, läks veel väga kaua aega. Läks nii kaua aega, et tööl jõudis kõik kehvaks minna ja minu äraminek ei olnud enam valik vaid edasilükkamatus. Õnneks. Ma ei kahetse, et pidin sellest tööst loobuma, sest see loobumine avas mu silmad ja näitas mulle, kuidas minuga manipuleeriti ja ühtlasi andis kätte ka teeotsa ummikust välja tulekuks.

Ma ei uskunud enne, et on võimalik niimoodi manipuleerida. Niimoodi, et sa ei saa isegi aru, et sind mõjutatud on. Noh, ja kui selliseid asju juhtubki, siis kohe kindlasti mitte minuga. On ju nii? See, mis tegelikkuses toimus, oli niivõrd peen, et nüüd tekitab isegi imetlust. Imetlust, sest selline manipuleerimine on juba meistriklass omaette.

Ma panin ühe ukse enda järel kinni ja ei ole seda kordagi kahetsenud. Mitte ühtegi korda ei ole mulle pähe tulnud mõtet, et äkki ma andsin veidi vara alla ja valisin kergema vastupanu tee. Tegelikkuses ei oleks jäämine midagi muutnud, ainult mina oleksin jäänud üha haigemaks. Minek ei olnud kindlasti kergema vastupanu tee, küll aga näitas ta mulle, et ma saan hakkama, ma oskan ja suudan.

Arsti soovitus psühholoogiga rääkida pani mind mõtlema alternatiividele. Üheks sammuks paranemise teel on ka probleemi tunnistamine ja sellest rääkimine. Rääkimine kasvõi omaette, mõtteid paberile pannes :-)

Vikerkaare teises otsas on rahu. Kindlasti on!

Pilt: http://gohighbrow.com/what-causes-a-rainbow/