Otsing sellest blogist

Esmaspäev, 25. detsember 2017

Alkohol ja depressioon

Mitte keegi ei ütle, et alkoholismi kui sellist ei ole olemas. Peale alkohoolikute muidugi. Kõige raskem on enda alkoholismi tunnistada justnimelt alkohoolikutel. Tunnistada seda, et neil on probleem ja otsida abi ning seejuures jääda edaspidi kaineks ja oma otsuse juurde, et nad soovivad terveneda, kindlaks.

Kõlab tuttavalt? Oled sellega nõus? Olen 100% kindel, et kui Sa just alkoholi küüsis ei ole, siis noogutasid Sa eeloleva peale nõustuvalt. Ja kui oled alkoholiga kimpus, siis ütlesid, et kõik on õige, Sa tead mitut inimest, kes abi vajavad aga ainult mitte Sina.

Depressiooni puhul on veidi teine lugu - enamus tavalisi inimesi eitab selle olemasolu. Mis on aga neil kahel asjal ühine, on haiguse tunnistamise raskus. 

Sa ütlesid mulle: "Sa ei tea, et mul on ka kolm korda depressioon olnud. Ma sain iga kord sellest ise üle aga sina ei saanud sellest isegi mitte aru!". Jätame kõrvale selle, et enne seda Sa eitasid tulihingeliselt üldse depressiooni olemasolu, pidades seda pigem koduperenaise igavuse väljenduseks. Mind ei ehmatanud etteheide, et ma ei saanud depressiooni all kannatamisest aru, sest enamasti suudavad inimesed niivõrd hästi seda varjata ja niivõrd hästi funktsioneerida, et tavaline inimene, kellel sellega kokkupuudet ei ole, ei saagi sellest aru. Mis mind ehmatas, oli väide, et Sa oled olnud selles augus kolm kord ja iga kord sellest ise välja roninud. Seda on natuke raske uskuda, sest ise välja ronimine võib õnnestuda esimesel korral, iga järgmise korraga vajub abivajaja üha sügavamale ja vajab juba redeli abi.

See pani mind mõtlema kahele asjale - võib olla Sa vajad tegelikult rohkem abi kui Sa endale ise tunnistad ja sellele, mis nägu siis depressioon tegelikult on? Täiesti arusaadav on, et depressioon ei avaldu kõikidel inimestel ühtemoodi. Mõnel on see kergem, teisel raskem, mõni tahab ainult magada, teine ei suuda üldse silmi kinni saada. Mõni läheb paksuks, teine võtab kaalus alla. Selle viimase nimel võiksin ma nii pool aastakest muidugi depressioonis olla ;-)

Sinu puhul paneb mind muretsema Sinu pahurus, mis ilmselgelt võimendub peale klaasikest veini. Mida rohkem veini, seda ründavamaks Sa muutud. Viimane kord jäi mulle tunne, et Sa võistled minuga. Võib olla ei ole Sa ise seda tähele pannud, võib olla on lihtsalt meil liiga palju veini, kui kokku saame. Usu, Sul ei ole vaja minuga võistelda - ma olen täiesti avalikult valmis tunnistama, et Sa oled minust nutikam, edukam, ilusam, kõhnem ja ka  noorem. Minu ainus soov oleks Sinuga vestelda nii, et sa kuulaksid ära, mida ma öelda tahan, mitte ei blokeeriks minu mõtet poole lause pealt ära. Jah, ma tean, et mul ei pruugi olla õigus aga võta seda kui privileegi, et ma soovin Sulle oma arvamust välja öelda. Enamuse inimese puhul nõustun ma nende arvamusega isegi siis kui sisimas ma nendega nõus ei ole ja enamusele ei hakka ma ka kunagi ütlema, mida ma tegelikult arvan.

Ma tean, et ma ei suuda Sind veenda, et ma olin haige ja vajasin abi. Ja seda, et ma vajasin ja tegelikult vajan ikka veel tuge. Vahel kasvõi kinnitust, et ma ei püüa hüpata liiga kõrgele ja ma suudan teha seda, mida tahan kui vaid piisavalt palju soovin. Üks asi, mida mul kindlasti vaja ei ole, on pidev kinnitus, et ma kujutan endale asju ette, et ma süüdistan enda halvas enesetundes ülekohtuselt oma nüüdseks endist tööandjat ja ei mõista äri (ja suhtumist töötajatesse) tööandja seisukohast.

Ja alguse juurde tagasi tulles - depressiooni on seostatud ka pärilikkusega, ehk haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud alkoholismi. Meie ühine vaarisa oli näiteks elu lõpus alkoholiga kimpus, kas tegemist oli just alkoholismiga, seda ei saa kahjuks enam välja selgitada. Ja alkoholi oma murede uputamine on juba väga vana abinõu.



P.S. Depressiooni testi saad teha siit: Test






Pühapäev, 12. november 2017

Ma kardan

Ma kardan, et kasutan sõnapaari - "ma kardan" liiga sageli. See ei tähenda üldsegi mitte seda, et ma tegelikult ka kõiki asju kardan aga kuidagi väga julgustav on oma arvamust väljendada just nii: "Ma kardan, et ta ei saa oma tööga hakkama!", mis lihtsalt öelduna tähendab, et ma tegelikult arvan väga kindlalt, et nii läheb.
Foto: http://www.lovethispic.com/image/214239/i-am-i%27m-afraid

Ma ei teagi täpselt seda momenti, millal ma hakkasin ennast nii väljendama. Ma kardan, et see juhtus siis, kui ma tajusin, et minu sõnadel ei pruugi olla piisavalt kaalu ja andsin nii loomulikult hoogu juurde sellele, et need sõnad veelgi väiksemad tunduksid. Lumepalliefekt.

Üks hea asi - ennast kirjalikult väljendades ma seda sõnapaari ei kasuta kunagi. Kui ma kirjutan ametlikke või ka vähemametlikke kirju, siis saan ma kenasti hakkama ilma nendeta. Huvitav, et mul siis see kartus kuhugi kaob ja selle asemele tuleb enesekindlus?

Teades seda, et mul on kalduvus ennast nii väljendada, saan ehk võtta järgmine kord hetke aega, tugevasti sisse hingata ja alustada oma lauset hoopis selliste sõnadega:

"Ma arvan, et... sest ..."
"Ma olen kindel, et... sest ..."
"Minu meelest ....   kuna...."

Ma kardan, et algus on raske, sest olen selle parasiitväljendi endale väga tugevasti sisse harjutanud. Aga - on aeg hakata uut moodi mõtlema :-)

P.S. Tean ühte inimest, kes alustab peaaegu iga oma lauset sõnadega: "Et siis...". Kas see on vajadus oma sõnadele jõudu juurde anda? Et siis eelmises lauses olnud olulist infot veelgi enam esile tuua?

P.P.S - viimasel ajal, st napilt pool aasta peale nende mõtete kirjapanekut, märkasin, et ma ei alusta enam lauseid sõnadega:  "Ma kardan, et...". Ma kardan, et see, mis mind ennast nii väljendama pani, on jäänud nüüdseks minevikku :-)

Nagu ütles Asko Talu mulle, juhtides minu tähelepanu sellele sõnakasutusele: "Ära karda!".

Laupäev, 4. november 2017

TigeTtikker

Terve selle nädala olen olnud üks pisike Tige Tikker, kes ärritub asjade peale, mis tegelikult ei olegi seda väärt, ja hammustab kohe. Jah, ma tean põhjust, mis selle taga on - ülemus andis lahkumisavalduse ja nüüd on kolm varianti sellest, mis edasi saah, ehk kes tema asemele asub. Ooteaeg on pikk ja ärev. Samuti olen kooliga lõpusirgele jõudmas ja ka see lisab pinget juurde. Oh, leiaks ometi juba lõputöö teema üles!

Kuidas siis ikkagi nende ärritushoogudega hakkama saada? Mul läheb pidevalt meelest soovitus, kuidas saab ennast kaitsta negatiivse eest - suruda päidlad ja nimetissõrmed kokku ja mõelda ennast läbipaistva mulli sisse. Mulli, mis kaitseb välismaailma eest. Tavaliselt on vihastumine niivõrd kerge ja kiire tulema, et ei jõua ka kümneni lugeda, rääkimata siis mulli ette kujutamisest.

Leidsin kaks võimalikku põhjust vihastamisele: stress ja magneesiumi puudus. Kuna olen viimasel ajal ka tõmblevate varvastega taas hädas olnud, siis on magneesiumipuudus üsnagi tõenäoline. Sellel on õnneks lihtne lahendus - tabletid on juba ootevalmis.


Püüan uut nädalat alustada rahulikumana, hingata sügavalt, kujutleda ennast mulli ja teha üks korralik magneesiumikuur.



Lisalugemist:
mida-tasub-teada-pusistressist
10-nippi-mille-abil-stressi-leevendada

Neljapäev, 28. september 2017

Depressioon kui moehaigus

Tänases Delfis oli artikkel "Depressioon vaevab ja enam ei jaksa isegi tööl käia, kuidas sellest tööandjaga rääkida? Artikkel ise on siin: Kuidas rääkida tööandjaga depressioonist

Lugesin huvi pärast kommentaare, et vaadata, mida inimesed kirjutavad ja teemast arvavad. Ülekaalus on loomulikult arvamused, et depressioon on moehaigus ja selle põdejad simulandid. See tähendab - ennast haigeks nimetaval inimesel tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja edasi toimetada, mitte halada ja kurta mingit depressiooni. 

Umbes sellise reaktsiooni sain ka mina, kui ütlesin oma sõbrannale, et mul diagnoositi depressioon. "Ahh, ära kujuta ette! Sul on ju kõik ok!" oli vastuseks. Jah, väliselt ongi kõik täiesti korras aga sisemiselt ei ole. See ongi depressiooni puhul huvitav, et inimesed funktsioneerivad täiesti korralikult edasi, kuni nad ootamatult kokku kukuvad. Ootamatult teiste jaoks ja nii mõneski mõttes ka ootamatult põdeja jaoks. Sellest lihtsalt ei ole võimalik aru saada, mis toimub. Mulle meeldis üks artiklile antud kommentaar, mille lisan ka siia lõppu ja mille mõte: "Depressioon on äärmiselt madala enesehinnangu haigus" kõnetas mind. Kõige rohkem kahetsengi just seda, et lasksin enda enesehinnangu niivõrd madalale viia enne kui midagi ette võtsin.

Lisan ka mõtte artikli sissejuhatusest - kui inimene teeb väga pingelist tööd või on üleüldine töökeskkond stressirohke, suhtluskliima halb, esineb palju konflikte, puudub tagasiside oma tööle, inimese oskused ja võimed ei ole tööülesannetega kooskõlas - kõik need tegurid võivad depressiooni tekkele kaasa aidata. 

Kuidas siis rääkida sellest ülemusega? See on tõesti hea küsimus, sest enamus tööandjaid ei ole huvitatud haigest töötajast. Huvitaval kombel tekkis pärast seda kui tööandjale ütlesin, et võtan antidepressante, minu eelmise töökoha väärtuse "Oleme terved" laiendiks "... nii füüsiliselt kui vaimselt". Võimalik, et seda vaimse tervise rõhutamist märkasin just selle tõttu, et minu jaoks oli olemas side minu liigse avatuse ja uue lööksõna vahel.

Rääkides oma depressioonist ei soovi ma saada ei kaastunnet ega haletsust vaid lihtsalt mõistmist. See on samasugune haigus nagu teisedki ja see on ka ravitav. Peaasi, et see ei lähe liiga kaugele ja sellele õigel ajal jaole saab.






Aga kommentaari lühendatud variant tuleb siit:

/.../ Deprekahaigetele soovitan võtta paberileht ja kirja panna kõik, mida nad elus teinud on, ja pole tähtis, kas see läks untsu või ei läinud. Või asuda oma elust raamatut kirjutama, Tähtis on see, et oli julgust üldse midagi ette võtta. Tähtis ei ole tulemus. see Eesti on juba kord selline perfektsionistide maaa, et ükskõik, mida sa ka ei tee, keegi ikka leiab midagi, mille kallal jaurata. Olgugi, et see on ju teie elu. Mul endal on selles osas veel õppimine pooleli. Aga nii see käib - see elukestev õpe... Depressioon on äärmiselt madala enesehinnangu haigus. /.../

Pühapäev, 24. september 2017

Draamakuninganna minus

Õppekava kinnitamise tähtajast üleminemine pani mind mõtlema, miks ma ei suuda võtta asju rahulikult vaid pean  tekitama nendest draama? Mis siis, et tuli oodata terve nädalavahetus, et lahendus saada, ikkagi oli mul vaja sellest tekitada draama, kurta seda kõikidele ja esimese hooga peaaegu karjuma ja nutma hakata.

Mis siis sellest tegelikult oli, et nii juhtus? Esmaspäeva hommikul, niipea kui dekanaat tööd alustas, kinnitati mu õppekava ära ja õhtul selgus, et meie grupis oli vähemalt üks tudeng veel, kes alles laupäeval, minu hala lugedes, avastas, et temalgi on jäänud viimasele nupule vajutamata. Kas ta tegi sellest lärmi? Oh ei!


Internet

Huvi pärast internetist tuhnides, leidsin endale ka diagnoosi. Jah, kõigile tuntud Dr. Google aitab alati :-). Selgus, et selline käitumine on omane histrioonilistele isikutele. Kõige ilmekamaks näiteks on filmi "Siin me oleme" Tallinna proua Kohviveski. No nii hull versioon ma õnneks veel ei ole :-)

Kui lugeda allpool olevast viitest artiklit "Elu nagu teatris", siis enamus selles kirjeldatud sümptomitest minu hinnangul minuga kokku ei lähe. No vähemalt minu arvates. Küll on aga tõsi, et ma kaldun ülemääraselt reageerima ebaolulisele ja see ülemäärane reageerimine on kõigile lähedalviibijatele hästi märgatav.

Mnjah, ka kergeusklikkus ja kergesti mõjutatavus, rutiini ja pinge mitte talumine ning ühelt tegevuselt teisele hüplemine on täiesti tuttavad asjad. See, et ma midagi lõpetada ei suuda, no sellega on juba veidi raskem nõustuda :-) Jah, ma olen kriitika suhtes tundlik ja vajan tunnustamist, täiesti nõus, sõltuva ja abituna ma jälle ennast ei näe :-)

Huvitav avastus oli, et histriooniline häire esineb sageli koos depressiooniga. Väidetavalt lõpeb tunnustuse taotlemine ja selle mitte saamine histriooniku jaoks just nii. 

Natuke mett moka peale ka - histrioonikud võivad olla ülimalt loovad, nende energia ja entusiasm võib nakatada ka teisi. 

Kokkuvõtteks - kuidas ma ennast ilma tablettideta aidata saan - mul on vaja töökeskkonda, kus reegleid pidevalt kaasajastatakse ja kus on toimiv tunnustussüsteem. Ka liigne paindlikkus ei ole hea, peavad siiski olema kindlad piirid. Aga kindlasti mitte töökeskkond, kus reegleid muudetakse sagedamini kui kaks korda aastas :-)



Lisalugemist: 
Elu nagu teatris
Working with a drama queen

Laupäev, 23. september 2017

Must Auk

Avastasin eile õhtul töölt koju minnes, et Musta Auku enam ei ole. Mida ei ole, seda ei ole :-)

Lugesin kokku kõiki neid asju, mida enam ei ole ja imestasin, kui suure muutuse olen ma viimase nelja kuuga läbi teinud:

* Paanikahood, et tööl on midagi halvasti, olen midagi unustanud või jätnud õigel ajal tegemata. Paanikahood, mis tekkisid täiesti lambist. Seletamatu ärevustunne.

* Lõputu magamine. Läksin eile öösel kell 1 magama ja olin ärkvel juba 8:30. Seda küll tänu kellale, sest lootsin, et enesetunne on nii hea, et saan külmetusest hoolimata ühte loengut kuulama minna. Ei läinud, panin kella kinni aga edasi ka ei maganud.

* Refluks. Huvitav, millal see ära kadus? Refluks oli asi, mis mind alati tööl olles kiusas, samas praktiliselt mitte kunagi nädalavahetusel ja see ei sõltunud sellest, kas jõin tööl kohvi, teed või vett. Joon nüüd sama palju kohvi aga refluksi ei ole.

* Hommikune oksendamine. See on üks esimesi tundemärke, et tööl on midagi viltu ja võiks hakata mõtlema töökoha vahetusele. Kahjuks olen seda ikka ja jälle ignoreerinud ja lasnud asjadel hapuks minna.

* Peavalud - oh jah, neid ikka on vahel aga oluliselt harvem. Tüüpiliselt peale pikemat koolitust, kus on vaja hoolega keskenduda. 

* See üdini Kurbtuse tunne (nagu mu vanaema armastas seda kutsuda). See, et olen kurb ja ei tea miks aga ikkagi tegelikult kurb olen. Nüüd suudan selle Suure Kurvatuse kontrolli alla saada, küsides endalt, mis siis ikka on see põhjus, mis mind kurvaks teeb ja kas mul ikka on põhjust kurb olla. Jah, kurbus tuleb vahel peale, seda just inimeste arrogantsuse tõttu aga see on ületatav. Viimati sain sellest üle, meeliskledes, kuidas ma IT-mehele kaktuse toolile võiks poetada :-) Viimane tõelise kurbuse päev selle blogi järgi oli 19 päeva tagasi. Tubli mina!

* Ärrituvus. Ma olen muutunud oluliselt rahulikumaks ja kõik pisiasjad ei ärrita enam. Kõik asjad ei ole lihtsalt enam olulised.

* Asjade hinge võtmine. Ma ei võta kõike enam isiklikult. Kui midagi lähebki untsu, siis ei eelda ma enam automaatselt, et põhjus ja probleem on minus. See on naljakas, aga nüüd ma tean, kuidas seda tunnet minus tekitati - ilma sõnadeta aga väga-väga  mõjusalt.

* Antidepressandid. Loobusin nendest tasapisi peale töökoha vahetust. Mitte kohe, sest jätkasin nende võtmist, kui meelde tuli aga kuna põhjus hakkas ära kaduma, siis läks üha enam meelest ka rohelisi kapslikesi neelata. Ja vahet pole. Arstiga peaks nüüd muidugi ka rääkima, igaks juhuks :-)


Wikipedia


Kaks asja on veel jäänud, millest tahaks lahti saada. Üheks on see suur pekikiht, mis ma endale kaitseks ümber kogusin ja teine on alaväärsustunne, mis tekkis sellest rafineeritusest, kuidas mulle selgeks tehti, et minu mõtted ja ideed ei ole mitte kui midagi väärt ja tegelikult võiks toimida hoopis vastupidi. Siinkohal meenub mulle ikka ja jälle sama inimese üks viimaseid etteheiteid mulle, kui ütlesin, et toimisin nii, nagu tema soovis: "Oma peaga oleks tulnud mõelda!". Jah, oleks küll...

Laupäev, 16. september 2017

Homse varna lükkamine



Miks on mugavam lükata asju edasi aga mitte teha neid kohe ära? Ebameeldivate asjade puhul saan isegi aru, miks nendega kohe tegeleda ei taha. Tegelikkuses tekitab see aga olukorra, kus mõtlen kogu aeg, et ma pean ennast käsile võtma ja selle tegevusega lõpuks ikkagi alustama. Ma tean, et pärast seda on oluliselt lihtsam, kergem, puhtam ja muretum tunne. On jah aga ma siiski lükkaksin selle tegevuse veel veidi edasi. Lükkaks edasi nii kaugele, kus enam edasi lükata ei ole võimalik.

Ebameeldivate asjade kõrval on ka sellised ülesanded, mis tegelikult kuidagi ei häiri. Nad on kategoorias "võta lihtsalt kätte ja tee ära!" aga mis teha - on palju muid tegevusi, mis esiplaanile tükivad. Loomulikult on siingi põhjuseks tavaliselt vaid see, et edasilükatu on igavam kui alternatiivne tegevus.

Pilt: https://www.theodysseyonline.com/the-power-procrastination

Teema üle juureldes avastasin, et üheks edasilükkamise põhjuseks (ja selleks põhjuseks, mis mulle kõige paremini sobib), on see, et perfektsionistid on sageli ka edasilükkajad - psühholoogiliselt  on aksepteeritavam ülesandega mitte tegeleda kui seista silmitsi võimalusega, et sooritus on oodatust kehvema kvaliteediga. 

Elu andis mulle eile ühe valusa õppetunni, et ei tohi lükata asju homse varna vaid tuleb kõik võimalikult vara ära teha. Seekordne õppetund jääb ehk kauaks meelde ja ehk innustab veidi tegevustega kohe alustama. No kui mitte kohe, siis esimesel võimalusel. Nüüd on mul aga kaks päeva täis ootust, kas saan esmaspäeval veel ajapikendust, et saaksin oma tähtajast üle läinud tegevuse ära lõpetada või pean seisma silmitsi tõsiasjaga, et seekordne venitamine on liiga palju maksma läinud.


Lisalugemist: 


P.S. Siiski õnnestus ära hoida kõige kurvem variant aga õppetund oli hea - edaspidi püüan (ehk) asju veidi varem ära lõpetada, ei jää tähtaja lõppu ootama :-)

Prioriteedid


Viimased üksteist aastat on minu prioriteediks olnud Väike Inimene. Ma olen püüdnud seada teda esimesele kohale ja kuigi ma tean, et 24/7 ei ole võimalik olla hea ema, olen ma seda rolli püüdlikult mänginud. Isegi siis, kui ma olen lubanud endale ärateenitud puhkuse ja lapse maale saatnud, ei ole ma suutnud sellest rollist välja tulla vaid olen tundnud ennast puhkamise pärast kehvasti. Kehvasti selle pärast, et olen oma vastutuse kellegi teise õlgadele pannud.

Sellel suvel oli esimene kord, kus ma suutsin üsna rahulikult öelda, et laps peab olema maal teatud kuupäevani. Ettekääne oli mul ka - oodatav komandeering. Tegelikkuses nautisin seda, et ma ei pea koju kihutama, poes käima, süüa tegema, et toad püsivad sellised nagu nad minu lahkudes olid, pesu roomab vabatahtlikult pesumasina juurde, mitte ei jää poolel teel tukastama ja nii edasi ja nii edasi.

See, et prioriteedid on olulised, andis Saatus mulle teada üsna valusal moel. Eelmise aasta detsembris toimus meil tööl kahepäevane koolitus Tallinnast väljas. Plaanis oli ööbimine kohapeal, seepärast leppisin emaga kokku, et ta tuleb üheks ööks Tallinna. Kõik oli ok, kuni ma ärasõidule eelneval õhtul helistasin emale ja küsisin üle, kas ta ikka tuleb. Ema vastus oli, et kui hommikul elab, siis tuleb. Selgus, et tal on haigushoog, minu utsitamise peale läks ta haiglasse (oh ei, loomulikult ta ei kutsunud kiirabi) ja sinna ta ööseks jäigi.

Kui ma ülemusele helistasin, et minu poolt jääb kahjuks koolitusele minemata, sest ema on haiglas, siis oli vastus konkreetne: "Kõik otsivad mingeid vabandusi, kuidas kõrvale hiilida! Pead tulema, isegi kui ööseks tuleb Tallinna tulla!". Nutsin ja läksin. Hommikune väljasõit oli varasem kui lapse kooliminek, kui olime poolel teel, helistas nuttev laps ja ütles, et tal on halb olla, oksendab. Käskisin tal ikkagi kooli minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli laps ikka veel haige, järgmisel päeval jätsin ta koju ja ei läinud ka ise koolitusele tagasi.

Koolituse üheks avaküsimuseks oli, millised on need olulised mõtted, mis meil peas on. Minu jaoks oli seal küsimus: "Kus olla ja kes olla?". Nii see ka tahvlile sai.

Prioriteediks ei saa olla keegi teine vaid ainult mina ise. Kui mina iseennast esikohale ei pane, siis ei pane seda mitte keegi teine samuti. Kui ma endast ei hooli, siis ühel hetkel ei ole ma enam võimeline funktsioneerima. Oluline ei ole see, mida teised arvavad, ütlevad ja minust tahavad vaid see kuivõrd ma olen suuteline neile vastu tulema ilma, et ma iseenda arvelt peaks hakkama mööndusi tegema. Kui ma ennast esikohale ei sea, siis ühel hetkel ei pruugi Väikesel Inimesel enam ema ollagi.

Kas see on oluline, et üksik sokk üritab kõigest hingest pesumasinasse minna? Kas see on minu ülesanne ta sinna aidata? Või võiks see olla sokiomaniku probleem, ehk siis - kui kõik sokid teel hukka on saanud ja puhtaid enam kapist võtta ei ole, ehk siis muutub ka see vaid minu silmadele nähtav sokike täiesti nähtavaks?

Mänguasjade koristamisega käis meil lihtsalt - kui asjad vedelesid, siis kuulusid nad prügikotti. Peaks olema võimalik võtta kõike niivõrd pragmaatiliselt - asjad,mis ärritavad, ei ole seda tegelikult väärt. Tolmurull toanurgas ei ole prioriteet vaid esteetiline probleem. Isegi laokil mänguasjad ei ole prioriteet vaid oht millelegi teravale peale astuda. 

Prioriteet on klaasike veini koos hea sõbrannaga ehk siis paar tunnikest iseendale heas seltskonnas :-)

Hästi võtab prioriteetide seadmise kokku see väike filmiklipp:
Mis on oluline?


Leidsin ka ühe tolmurulle koguva roboti, eseme, mis võiks täitsa minu elamisse sisse kolida:
Aliexpress

Ja midagi armast vaatamiseks ka:
Dust Buddies multikas

Esmaspäev, 4. september 2017

Mis teeb tuju heaks?

Täna oli taas selline päev, kus ma tundsin meeletut kurbust. Kurbust ilma, et mingit reaalset põhjust kurb olla üldse oleks.

Olles selle etapi juba läbinud, oskan ma olukorda enam-vähem reaalselt hinnata ja seda kurbust ka veidi ohjeldada. Reaalselt hindamine on muidugi väga optimistikult öeldud, sest pisar kipub ikkagi silmanurka tulema enne kui meelde tuleb, et põhjust kurvastamiseks tegelikult just nagu ei olegi.

Hetkel pean selle kurbust põhjuseks kolme järjestikuse laupäeva veetmist erinevates seltskondades, kus tundsin, et minu seltskondlik suhtlusoskus vajaks lihvimist. Samuti tabas mind taas see mõttetu inimese tunne - no ei ole ju mul midagi huvitavat rääkida! Olen veel tähele pannud, et tuju viib alla ka inimese kompromissitus - kõik on kas must või valge, vahepealseid toone ei ole. On see minu eripära, et ma ka halli eristan?

Mis siis ikkagi teeks tuju heaks?

Maiustused - no ei, kaal palub juba niigi ühekaupa peale astuda

Veidi veini - no ei oska ma kuidagi üksi seda klaasikest nautida, tahan juustu ja viinamarju ja head seltskonda ka kõrvale

Vann - hea vanniõli või -vaht, kuum vesi, raamat või ajakiri kaasa, piisavalt aega lõõgastumiseks ja eeldus, et keegi ei pista pead ukse vahelt sisse, et midagi küsida - juba läheb :)

Kallistus või hea sõna - sama hea kui pakk komme aga kalorivaba :)

Jalutuskäik - kindlasti liiga harva ette võetud tegevus aga kui juhe on koos ja Paanikaosakond täies hoos, siis aitab väga hästi

Kõne sõbrale - kindlasti võiks teemaks olla head asjad ja peaks meeles pidama, et halamine ei aita. Tõsi, vahel on hea kõik kogunenu endast välja valada aga kuidas piiri pidada, sest teise inimese hing ei ole ju ka prügikast?

Hea film - ei, mitte mingi pisarakiskuja vaid pigem kas põnevusfilm või komöödia

Naeratus tänaval täiesti võõralt inimeselt või kui keegi võõras küsib midagi täiesti ootamatut, mille peale ei oska uneski tulla - sellised juhtumised võib vist liigitada kohtumisteks inglitega ja mõju on neil kõige kiirem ja positiivsed. Kuidagi ise kellegi jaoks see ingel olla?

Positiivsed inimesed ümberringi ja negatiivsuse blokeerimine. Tõenäoliselt kõige raskem aga väärib proovimist

Ja meeles pidada - mitte keegi peale minu ei saa mind või minu elu muuta. Ainult mina.

Mis siis ikkagi on teisel pool vikerkaart?

Oma üllatuseks leidsin, et teisele poole vikerkaart lähevad tänapäeval maisest ilmast lahkunud koduloomade hinged. Minu jaoks on vikerkaar siiani siiski seostunud härjapõlvlaste ja maetud varandusega, mis olla peidetud kättesaamatult vikerkaart otsa.

Seda varandust otsin minagi. Mitte aga reaalset, sädelevat rahahunnikut, vaid midagi palju ilusamat. See, mida ma otsin, on: värvid, naeratused, hea tuju, päikesesära.

Mulle meeldib ette kujutada teekonda mööda vikerkaart, teekonda, mis viib paranemiseni, teekonda, mida mööda on hea kõndida.  Ma loodan sellel teekonda muutuda paremaks, enesekindlamaks ja keeleliselt osavamaks. Ja kohe kindlasti õnnelikumaks. Kõigepealt tuleb aga välja selgitada, mis see õnn siis ikkagi on :)
Pilt: https://hdwallsource.com/coins-desktop-wallpaper-49522.html

Kolmapäev, 30. august 2017

Naerata ja maailm naeratab sulle vastu

Kui sisemine maailm on hall, siis on ka kogu ümbritsev maailm hall.

Esimene asi, mida ma peale töökoha vahetust märkasin, oli see, et inimesed naeratasid mulle. Inimesed tänaval, teenindajad poodides, töökaaslased. Täiesti võõrad inimesed. Algul ma ei saanud aru, mis inimestega juhtunud on, kust tuleb kõik see sõbralikkus? Miks maailm korraga nii rõõmus on? Mis lahti on?



Tegelikkuses muutusin mina. Mina hakkasin naeratama ja kus on üks naeratus, seal on neid rohkem. Ma ei kõndinud enam ringi, pilk maas ja pea musti mõtteid täis, vaid vaatasin inimestele otsa. Vaatasin otsa ja naeratasin neile. Ma jäin õhtul magama ja naeratus oli suul. Tobe, eksju? Aga nii see oli ja selle taipamine tegi tuju heaks.

Hea oli kuulda, kui tädi ütles mulle, et ma näen palju parem välja, kui meie eelmisel kohtumisel. Jätame selle kõrvale, et viimane kohtumine enne seda ütlust oli matustel :-) Endine töökaaslane kiitis, kui trehvasime, et ma säran ja ma usun, et ma särasingi, sest ma olin lihtsalt niivõrd rahul selle Suure Sammuga, mis ma lõpuks ometi tegin. Uues töökohas küsiti, kuidas mul läheb ja kui vastasin, et algus oli raske aga nüüd on kõik juba ok, tuli kommentaar: "Seni kuni naeratus on näol, ongi kõik korras!"

Täna tegin ka ühe positiivse avastuse. Tahtsin saata ühe paki poodi ja küsisin laomeeste käest, kuhu ma selle paki panna võin. Panimegi selle ära, kui välja hüppas kuri logistik, kes kurjustas, et pakk tuleb panna hoopis mujale. Sosistasin talle, sest ei tahtnud vaesele laomehele veelgi rohkem pahandust tekitada: "Aga ma ju küsisin!", mille peale tuli veelgi kurjem vastus: "Valelt inimeselt küsisid!". Kui ta veel edasi kurjustas, müksasin teda õrnalt ja ütlesin leebelt: "Ära ole nii kuri!", mille peale kurjustati veel veidi aga ma nägin juba mehe silmanurgas naeratust. No ei saa ju ometi järgi jätta ja sellest "Olen Kuri Hunt" rollist niisama lihtsalt välja astuda, tean seda omastki käest. Avastus oli aga see, et ma ei võtnudki seda olukorda isiklikult. See, et keegi tühjast tüli teeb, ei loksutanud mind mitte kuidagi. Mind, kes ma kõike ja alati isiklikult võtan? Tegelikkuses oleks võinud logistik öelda vaid: "Sellised pakid käivad näed seal!" ja kõik oleks olnud korras, tema kulutas aga kümmekond lauset ja tekitas teistes (peale minu muide) paha tunde.

Ma käin ja säran. Loomulikult on ka halvemaid päevi, kui miski ei laabu ja kõik läheb nihu. On momente, kus teen kodus kurja häält ja oli moment, kus laps ütles mulle: "Sa ei ole helge!". Seegi, lapse suust tulnud ütlus, pani mind mõtlema, et tegelikult ei olegi vaja poriseda kui keegi ei käitu päris nii, nagu temast ootaks või kui see keegi on mingil põhjusel veidi tülikas. No ja mis siis? Las ta olla!

On momente, mis häirivad mind niivõrd, et ei saa jätta nähvamata, kuigi jälle - mina nähvan ja siis nähvatakse mulle vastu ja niimoodi ringiratast. Oskus jätta nähvamisele nähvamisega vastamata nõuab veel trenni.

Naeratusi on jagunud nüüdseks juba 4 kuud. Mõttemalle on raske muuta ja endaga tegelemist on veel palju aga alustuseks on see suur asi :-)

Teisipäev, 29. august 2017

Põlemine

Ma põlesin läbi 2016 aasta augustis.

Mina? Põlesin läbi? No kuulge, minuga seda ei juhtu!

Ei juhtu ju?

Siiski, juhtus.

Kõik oli nagu täiesti korras - mul oli töö, mida ma armastasin, pere, kodu, sõbrad, ka rahaprobleeme ei olnud, aga tunne oli ikkagi selline, et midagi on väga-väga valesti. Olin väga kurb, täiesti ilma põhjuseta, sattusin sageli paanikasse, taas jällegi ilma ühegi mõistliku selgituseta, tahtsin ainult magada ja siis, kui olin juba 12 tundi jutti maganud, oleksin ma mõned head tunnid veelgi maganud. Mõtlesingi endamisi, et ühel heal päeval magan nii palju, et lõpuks tunneksin - nüüd aitab. Õnneks enne seda Suurt Magamist võtsin ma midagi ette.

Ma läksin puhkusele. Viimasel tööpäeval enne puhkust lõpetasin ma tööl pooleli olevaid asju ja sattusin tööpäeva lõpus ahastusse, sest ainus mõte, mis pähe mahtus, oli: "Mida ma siis nüüd teen?" Ei, ma ei tundnud rõõmu algavast puhkusest, mida koos lapsega vahvalt veeta, vaid sattusin paanikasse, nagu oleks kogu minu eksisteerimise mõte korraga otsa saanud. Puhkuse esimesel nädalal isegi nutsin. No kuulge, põhjust ju ei olnud! Jah, ma sain aru, et põhjust ei ole, aga ikkagi, ma olin üüratult kurb. Leidsin ennast olevat ummikus, totaalses ummikus, ilma ühegi väljapääsuta.

Pilt: http://www.huffingtonpost.de/2014/08/21/laengste-staus_n_5697309.html

Ja siis juhtuski see, et helistasin sõbrantsile, kes võttis minult ausõna, et panen arsti juurde esimesel võimalusel aja kinni. Panin. Käisin ära. Sain diagnoosi ja tabletid. Sain ka soovituse psühholoogiga rääkida aga see jäi ajapuudusel kõrvale. Ajapuudus on tegelikult ettekääne, sest siiani on mul selline tunne, et mul ei ole psühholoogile midagi rääkida. Sest midagi ju ei juhtunud? Kõik oli ju korras, või kuidas?

Tagantjärele on hea tark olla ja öelda, et oleksin pidanud kohe ka uut töökohta otsima hakkama, sest just töökoht oli see, mis mind haigeks tegi. Tunnistamiseni, et tegelikult olen ma läbi põlenud, läks veel väga kaua aega. Läks nii kaua aega, et tööl jõudis kõik kehvaks minna ja minu äraminek ei olnud enam valik vaid edasilükkamatus. Õnneks. Ma ei kahetse, et pidin sellest tööst loobuma, sest see loobumine avas mu silmad ja näitas mulle, kuidas minuga manipuleeriti ja ühtlasi andis kätte ka teeotsa ummikust välja tulekuks.

Ma ei uskunud enne, et on võimalik niimoodi manipuleerida. Niimoodi, et sa ei saa isegi aru, et sind mõjutatud on. Noh, ja kui selliseid asju juhtubki, siis kohe kindlasti mitte minuga. On ju nii? See, mis tegelikkuses toimus, oli niivõrd peen, et nüüd tekitab isegi imetlust. Imetlust, sest selline manipuleerimine on juba meistriklass omaette.

Ma panin ühe ukse enda järel kinni ja ei ole seda kordagi kahetsenud. Mitte ühtegi korda ei ole mulle pähe tulnud mõtet, et äkki ma andsin veidi vara alla ja valisin kergema vastupanu tee. Tegelikkuses ei oleks jäämine midagi muutnud, ainult mina oleksin jäänud üha haigemaks. Minek ei olnud kindlasti kergema vastupanu tee, küll aga näitas ta mulle, et ma saan hakkama, ma oskan ja suudan.

Arsti soovitus psühholoogiga rääkida pani mind mõtlema alternatiividele. Üheks sammuks paranemise teel on ka probleemi tunnistamine ja sellest rääkimine. Rääkimine kasvõi omaette, mõtteid paberile pannes :-)

Vikerkaare teises otsas on rahu. Kindlasti on!

Pilt: http://gohighbrow.com/what-causes-a-rainbow/