Ja nii ongi!

Ei, ega ikka tegelikult ei ole küll :-)

Igal vorstil on kaks otsa ja vahel on vorstil neid otsi ka kolm või rohkem :-)

Hämmastav aga mind ümbritsevad inimesed, kes on endas ülimalt kindlad. Asjad kas on nii, nagu nad arvavad või .... Noh, seda teist võimalust nende jaoks tegelikult ei eksisteeri.

Naeran, et olen sündinud kaalude tähtkuju mõjutuse all, sest minu jaoks ei eksisteeri ühte, konkreetset arvamust. Asju on alati võimalik vaadata mitme erineva nurga alt. Parim juhus oli see, kui ülemusele tõestasin, miks üks toimimisviis on hea ja kohe, kui ta minuga nõustus, käisin välja ka selle toimimisviisi nõrkuse. Enamasti olengi võimaline ühele juhtumile andma nii positiivse kui ka negatiivse hinnangu ja siis loodan, et keegi aitab otsustada, kumb üle kaalub, kas positiivne või negatiivne aspekt.

Kas ma tahan olla sama kindlate seisukohtadega nagu mu sõbrad? Näiteks Alfie juhtumi koha pealt? Taas - igal vorstil on mitu otsa ja kus täpselt tõde on, ei oska minu arvates keegi täpselt öelda. Alfie juhtumi puhul võin öelda vaid nii palju, et olen tänulik, et minul sellist asja ei ole olnud vaja üle elada ja loodan, et nii kurba otsust mul langetada ei ole ka kunagi vaja. Kas ma eelistaksin, et ma saaksin ise otsustada? Loomulikult! Kas ma prooviksin ära kõik võimalused? Loomulikult! Kas ma ütlen, et vanemad on oma last asjatult piinanud? Ei, sest ma ei tea kõiki fakte. Kas ma arvan, et arstid on eksinud? Samuti ei, sest faktid, mis aitaks ootsustada, puuduvad samuti.

Mariya Pampova. https://unsplash.com/photos/ev67IoFbO5Q

Küll aga paneb mind mõtlema, mida universium mulle öelda tahab, veeretades minu teele järjest inimesi, kelle vaadete jäikus mind tegelikult häirib? Mis on see õppetund, mis sellest asjast õppida tuleb?

… and So It Is!

P.S. Alfie juhtumi kohta saab lugeda siit ja ise oma arvamus kujundada: Alfie juhtum

Proua Magister

Minu lapsepõlve üks hirmuäratavamaid tegelasi oli Astrid Lindgreni raamatu "Rasmus, Pontus ja Lontu" õpetajahärra Magister Fröberg. See tiitel kõlas kuidagi eriti aukartustäratavalt.

Soov saada ise magistriks tekkis peale rakenduskõrghariduse omandamist. Jep, kahetsesin, et otsustasin tol hetkel kergema vastupanu teed minekut ja bakalaureusekraadi asemel rakenduskõrghariduse  taseme valimise. Magistratuuri astumise soovi teostamine niisama lihtne ei olnudki, sest peale lõpetamist sain lapse ja üleliigset raha ka ei olnud.

Ja siis - soovi ja sa saad - kõrgharidus oli järsku tasuta kättesaadav ja ka laps oli juba piisavalt suur, et ise hakkama saada ning mitte külmkapi kõrvale nälga surra, kuni ema kodus ei ole.

Võtsin alustuseks kolm loengut, mis tööga seotud olid ja mida tööandja oli nõus finantseerima. Ühes loengus ütles õppejõud, kui kahekesi teisi ootasime, et ta soovitab mul suvel ülikooli sisse astuda. Noh, ja olgem ausad - mis mul kaotada oli? Võtsin kätte ja panin ennast kohe kahte teaduskonda eksamitele kirja, sügaval sisimas kartes, et kukun mõlemal läbi.

Eksamipäev oli tihe, kõigepealt üks eksam (enamuses valikvastustega), mille küsimused olid näiteks sellised: "Mitu linna on Eestis?". Noh, kas tuleb kohe vastus ära? Hea küll, ütlen ette - 47 on õige vastus. Palju oli ka loogikaküsimusi. Basseinide ülesannet ikka mäletate? Minust näiteks jääksidki need basseinid igaveseks tühjaks, sest tekstülesanne on midagi sellist, mis minu jaoks absoluutselt loogiline ei ole ja kõlab minu jaoks pigem hoopis nii: "Kui üks rong hakkab sõitma linnast A ja teine linnast B, siis mis värvi oli see lehm, kes eile taluniku X juurest putket tegi?".

Igatahes - üks eksam sai tehtud ja järg oli joosta teist tegema. Vahepeal oli õues vihma sadama hakanud ja korraks tekkis ka ketserlik mõte, et äkki jätaks siiski minemata. Suutsin ennast siiski veenda kohale minema, kuigi eelnev kogemus Eesti pikimate jõgedega (Võhandu muidugi, tubli, istu, viis!) ei olnud just väga julgustav. Majandus. Neli lehekülge ülesandeid, valikvastused. Lisapaberit ja kalkulaatorit kasutada ei tohi. 216 kandidaati ca 30-le kohale. Higistasin ja arvutasin ning amortiseerisin peast ja kui lõpp hakkas juba lähenema, siis enam ei jaksanud ja panin mõned vastused Bingo-loto stiilis kirja. Oma tööd ära viies viskasin pilgu peale ühe teise tütarlapse tööle ja mind tabas õudus - tal olid Bingo-loto vastused hoopis  teistes lahtrites. Jah, meil oli üks ja seesama küsimuste variant.

Nii, tehtud, ja siis tagasi kiire kapakuga esimesse teaduskonda, intervjuule. Hirm hiljaks jääda ei olnud õigustatud, enne mind oli veel pikk-pikk järjekord.

Oma suureks üllatuseks sain ma sisse mõlemasse teaduskonda, pikimate jõgede ja laiskade töömeestega ülesannete ning Bingo-loto kiuste. Bingo loto läks mul lausa nii edukalt, et lõpetasin pingereas kolmeteiskümnendana. Enne eksamit olin oma tunnistusega auväärsel 35. kohal. Kontrollisin tulemust arvutist mitu korda ja palju ei puudunud, et oleksin läinud küsima oma tööd näha - olin niivõrd kindel, et testi kontrollis keegi poolpime inimene.

Teise teaduskonnaga nii hästi ei läinud, olin kuskil umbes sissesaanute (kokku 45) keskel. arvestades, et kandidaate oli ca poole vähem, siis oli tulemus kordades kehvem. No mis teha, kui silmaring nii lai ei ole. Valisin kahest võimalikust variandist loomulikult selle silmaringi laiendamise kursuse.

Võetud kuskilt ja ei teagi kust see pilt pärit on

Tsiteerides klassikuid - kui väga tahta, siis läheb ka kana mesipuusse. Läheb küll :-)

Oma käidud teel olen ma tänulik kõikidele nendele inimestele, kes minusse uskusid, eriti siis kui ma ise seda ei suutnud. Alustades Gallupi testi kommenteerinud mehest, kes ütles, et kuigi mu huviks on pigem andmete kokkukaevamine kuivõrd nende lõputööks vormistamine, on mu iseloomuomadused soodsad selleks, et lõputööga kindlasti ühele poole saada (minu kolm top iseloomuomadust: Achiver, Responsibility, Learner) ning lõpetades kõikide endiste ja praeguste kolleegide, kelle jaoks see täiesti loomulik oli. Ning sinna vahele kõik mu kisakoori sõbrad, koos skandeerimas: "Go, girl, go!".

Ja nüüd siis 2016. aasta detsembri lubadust täitma: "kui magistrikraadi kätte saan, lähen kursusele "Lihtsamad elektritööd naistele"!".

Mailis Repsi kuus last

Oli siis nüüd vaja Mailis Repsi mehel endale armuke soetada? Istusime koos, ajasime mõnusalt juttu, ja seda seni, kuni sõbranna luges uudist Repside lahutuse kohta.

Teadaolevalt on Mailisel kuus last, mehe kohta nii täpsed andmed puuduvad, jätame tema kõrvale. No ja siis, Mailise olukorda analüüsides, suutis minu veidi napsune aju konstrueerida seose Mailise laste ja minu tädi kunagi ammu lausutud arvamuse vahel: "Iga naine peaks soetama vaid nii palju lapsi, kui ta üksi üles kasvatada suudab!" See lause jäi mulle meelde ja ka puudutas mind - olgu sul kuitahes õnnelik abielu, pead sa arvestama sellega, et ühel hetkel võid olla lastega üksi. Tädist rääkides tuleb mainida, et ta kasvatas oma lapsed koos mehega üles ja elavad õnnelikult edasi, nagu muinasjuttudes tavaliselt lood  ikka lõpevad.

Ühel hetkel käisin välja teise mõtte - naised otsustavad, kas ja kui palju lapsi saab mehel olema. Ja sellest mõttest, mis ei ole minu välja mõeldud aga mida ma toetan, saigi alguse Suur Pahandus.

Ma olen ikka veel arvamusel, et kui naised ei võtaks oma sisimas vastu otsust - jah, see mees sobib minu lastele isaks, ja - jah, ma säilitan selle raseduse, siis ei pruugiks mehed üldse isaks saada. Ma olen nõus, et laste saamine ei ole ühe inimese otsus, vaid tuleks omavahel läbi arutada. Ideaalis. Tegelikkuses on see siiski naise otsus, seda enam kui tegemist ei ole mõlema poolt kauaoodatud järeltulijaga vaid pigem, ütleme, "apsuga".

Mul on kahju sellest, et leidub mehi, kes ei oska hinnata seda, et kuskil on üks naine, kes on otsustanud neile lapse sünnitada. Mitte kahju sellest, et nad ei toeta lapse ema, oh ei, vaid hoopis kahju sellest, et nad jätavad ennast täiesti vabatahtlikult sellisest imelisest kogemusest ilma.

Kas Mailis Reps oleks soetanud endale kuus last, kui ta oleks teadnud, et jääb nendega üksi? Võimalik, et ta oleks siis piirdnud vaid kolmega? Kes teab? Meie ei ole aga peale seda õhtut omavahel sõnagi vahetanud. Pagan võtaks seda Mailis Repsi ja tema kuute last!

Meil on aega veel

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel
kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename.
Meil on aega veel, meil on aega veel,
kõigil on aega veel.

Umbes sarnaste sõnadega laulsid lapsed lasteaia viimasel emadepäeval. Kuu aega hiljem sattus üks lauljatest taevasse ingliks.

Meil on kogu aeg kuskile kiire - hommikul üles ärganuna on vaja ennast ja laps valmis sättida, tööle ja kooli kapata, tööl ringi vehkida (mulle meeldib Thomase definitsioon raha kohta: "Raha on see, mille eest me ostame kellegi teise tehtud/tapetud tööd."), siis kukub pliiats lauale ja tormame juba poodi ning koju, kus tuleb vaaritada ja koristada ja last kasida ja õppida ja lõpuks voodisse kukkuda ja kohe helisebki jälle äratuskell.

Kõige selle tormamise ajal tundub, et ühel ilusal päeval jõuame me tegeleda ka kõige muuga - kõige sellega, mis toidab hinge - suhelda sõpradega, kirjutada raamatut, uurida oma juuri, istuda mere ääres ja lihtsalt olla.

Foto: Internet

Ja siis - ühel ilusal päeva ütles mulle mu sõbranna K, et ta tuleks hea meelega minu sünnipäevale aga võimalik, et ei jaksa. See ilus päev ei olnud enam ilus, sest selgus, et inimene, kes kogu oma elu on olnud ääretult terve, oli 4 kuud varem haigestunud ja kuna haigus üle minna ei tahtnud, siis oli ta lõpuks ka arsti juurde jõudnud ning saanud neljanda staadiumi vähi diagnoosi.

Vähi diagnoos on midagi ääretult lõplikku ja hirmsat. Faktis, et selle diagnoosi saab keegi, keda tunnen peaaegu 40 aastat ja kes on minust pool aastakest noorem, on midagi hirmutavat - me ei ole ju veel vanad, oleme täitsa noored ja minu plaan oli koos vanaks saada ja kübaratega kohvikus käia.

Me ei ole viimase kümne aasta jooksul vist nii palju kokku saanud või helistanud kui viimase poole aasta jooksul. Raske on näha, et kallis inimene iga korraga üha nõrgemaks, kõhnemaks ja viletsamaks jääb, raske on säilitada positiivsust, lobiseda ja mitte küsida: "Kaua veel...?"

Aasta algusest saadik olen võidelnud pisaratega ja kinnitanud endale, et ma ei nuta enne kui see õige päev käes on. Hetke seisuga ei ole selle päevani enam palju jäänud, elame päeva korraga, iga hetk võib heliseda telefon ja tuua mulle selle kardetud sõnumi.

Sellele, et kuhugi kiiret võiks olla, me enamasti ei mõtle. Jah, me teame, et me kõik oleme surelikud ja nagu minu vanaema armastas öelda: "Keegi meist ei ole loodud ilmasambaks!" aga tegelikkuses ei mõtle me sellele, et see lõpmatusena tunduv aeg võib jääda eeldatust palju lühemaks.

Meil on aega, täiesti piisavalt! Aga tegelikult, kas ikka on? Ehk on aeg võtta telefon ja helistada sõbrale/tuttavale ja küsida talt, kuidas tal tegelikult läheb?

P.S. 5. juulil kella kuue paiku õhtul lahkus K. vaikselt, olles koos oma sõpradega.

Mina, minu, mulle

Iseendast on alati kõige raskem rääkida. Seda on juba selle pärast raske teha, et polegi nagu midagi öelda, ennast ma ju kiita ei oska ja midagi halba ei tahaks ka enda kohta öelda. Kui hakkasin kirja panema, kes ma siis selline olen, tuli välja päris pikk kirjatükk ja olen kindel, see ei ole sugugi mitte kõik, mida ma iseenda kohta öelda võiksin.

Ma kardan kohutavalt kolme asja:

* šampapudeli pauku

* hambaarsti

* avalikku esinemist

Sellel aastavahetusel läksime aastat vastu võtma sadamasse ja võtsime kaasa ka pudeli gaasiga jooki (alkoholivaba, et ka see, kes alkoholi ei tarbi, saaks meiega kokku lüüa). Vahetult enne pudeli avamist, jõudsin ma hirmunult öelda: "Ma kardan pauku!", millele järgnes naer, sest võite isegi arvata, mis samal ajal ümberringi toimus.

Mul on linna kõige nunnum hambaarst, mees loomulikult. Ma ise naeran, et kui tal oleks kolm kätt, siis kahega toimetaks ta mul suus ja kolmandaga hoiaks minu kätt. Terve see aeg, mis ma seal toolis veedan, olen ma pinges ja värisen, üks silm hirmust kinni ja teine valvsalt lahti, sest on ju vaja jälgida, mida nad teevad. Ei ole suuremat vabanemis- ja rõõmutunnet, kui sellel hetkel, kui ma saan sealt toolist välja. Ei ole ühtegi teist sümpaatset meest, kelle juurest ma nii kiiresti ära tõttaks ja kelle lause: "Kohtume aasta pärast!" minus suuremaid judinaid tekitaks.

Ma ei tea, miks ma kardan esineda. Auditooriumis on kõik ju tuttavad inimesed, ma tean, mida ma pean rääkima ja ikkagi lähen närvi ning hakkan puterdama. See, et ma kardan esinemist, ei takista mind aga seda tegemast. Ülikoolis ronisin ikka vajadusel tahvli ette, et meie rühma ettekannet esitada. Värisesin aga esinesin.

Lisaks on võimalik mind imelihtsasti ehmatada, pöördudes minu poole ootamatult. Näiteks hiilida tööjuures mulle selja taha (see, et ma kuulen lähenemist, ei oma tähtsust) ja siis midagi küsida. Garanteerin, et hüppan selle peale kolm meetrit õhku.

Mulle meeldib anda. Kohutavalt. Ma hea meelega annaks kogu aeg kellelegi midagi. Ma arvan, et minu omanduses on väga vähe neid asju, mida ma mitte kellelegi ei annaks, näiteks oma kodu ja mõningad esemed vanavanematelt. Oma last ma ka väga hea meelega ära ei annaks aga pean tunnistama, et tema laenutamine vahetevahel on lausa lust ning ma annan endale ka aru, et saabub aeg, kui pean leppima sellega, et teda laenutab mulle keegi teine. Ehk siis teisest küljest vaadatuna - ma ei väärtusta asju, mis ei ole millegi olulise emotsioniga seotud ja sellise asja andmine kellelegi, kes seda rohkem vajab, võib rahuldada minu andmise kirge.

Mul on meeletu tunnustamisvajadus. See on omamoodi koomiline, sest avalik tunnustamine on jälle selline asi, mida ma eriti ei soovi. Näiteks parimate valimised jätavad alati mulle sellise tunde, et mõnele inimesele tehti liiga, jättes tema tunnustamata. Võin tunnustamist võtta ka kui altkäemaksu või kiitmist millegi eest, mida iseenesestmõistetavaks pean. Minu tunnustaja peab kindlasti olema inimene, kes on minu jaoks autoriteet või keda ma sõbra/kolleegina hindan, teiste ütlused võivad kõlada sõnakõlksuna. Minu tunnustamine on seega väga keeruline protsess - kuidas tunnustada mind nii, et ma seda ka väärtustaksin? Ja samas tahan ma olla märgatud, hinnatud ja väärtustatud.

Õiglus peab valitsema. Olen koera aastal sündinud ja lausa loodud selleks, et valvata, et nõrgimatele liiga ei tehta. See on ka põhjuseks, miks ma ei suuda jätta selja taha ettevõtet X, kus nii palju haiget sain. Olen aasta jooksul vaadanud, kuidas järjest on töölt lahkunud inimesed, kellega seal koos töötasin. Kes lahkus enam, kes vähem vabatahtlikult, kuulanud nende lugusid ja mõelnud, mis on see põhjus, mis paneb inimestega niimoodi käituma. 

Ma olen väga emotsionaalne - kärts, mürts ja prõmm. Kui see "Prõmm" on ära käinud, siis on aega vaadata olukorda rahulikult ja leida parim väljapääs. Ma võtan kõike hinge ja isiklikult. Aja möödudes ja vanemaks saades suudan seda isiklikult võtmist siiski ohjeldada ja lasta asjadel vahel mööda külgi alla voolata.

Ma ei suuda olla vihane. Vahel tahaks lihtsalt veidi aegagi istuda kuskil nurgas ja olla lihtsalt vihane aga ma ei suuda. Asi, mida ma tavaliselt ei reklaami, on see, et kui ma olen kuri ja mind naerma ajada, siis on kogu viha ja kurjus jalamaid kadunud. 

Ma ei pea meeles halbu asju. Ma ei kanna neid endaga kaasas ja minu jaoks on võimatu öelda kellelegi: "Ja viis aastat tagasi 10. septembril ütlesid sa mulle nii...!". Uskumatu, aga mu tutvusringkonnas on selliseid inimesi, kes suudavad kõike seda endas hoida ja endaga kaasas kanda.  Ma ei tea, miks nad seda teevad ja mida see neile annab, minul on gupi mälu - ka halba suudab ma meeles pidada vaid piiratud aja. Jumala eest, ma ei mäleta, mida ma viis aastat tagasi ütlesin ja mida ma siis veel sellega tegelikult silmas pidada võisin! Mulle on täiesti mõttetu midagi sellist ette heita.

Mulle meeldivad huumorisoolikaga inimesed. See huumor võiks olla veidi kiiksuga, selline kaheti mõistetav. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad iseenda kulul nalja visata. Ei, see ei tähenda nende naeruvääristamist või nende üle naermist, samas ongi siin väga peenike piir, millest üle astuda ei tohi.

Ma ütlen ja siis mõtlen. Ja siis kui juba mõtlema hakkan, siis mõtlen kaua. Sageli on asju, mida olen öelnud ja siis põen mõeldes, kuidas teine minu sõnadest aru võis saada ja ega ta ometi ei solvunud. Aastavahetuse paiku ütlesin paarile inimesele välja selle, mida olen pikka aega hinges kandnud ja mille pärast olen põdenud. Ausalt, kergem hakkas! 

Mulle meeldivad lõpetatud asjad. Mulle meeldib see, kui reedel saan rahulikult kõik nädala poolikud asjad ära lõpetada või enne puhkusele minekut täpi i-le panna. Ma loen niiviisi vahel kodus ka oma pooleli loetud ajakirju - et nad oleksid lõpetatud, mitte ainult huvitavamad artiklid läbi vaadatud.

Ma saan, mis ma tahan. Ei, see ei tähenda, et ma tahaksin midagi ülemäärast või siis teisi allasuruvalt. Üks mu sõbrantse ütles mulle kord: "Huvitav, sa ei ütle kunagi konkreetselt välja, mida sa tahad aga kõik läheb nii nagu sa tahad!". Teine juhtum on tööalane - tuli kord kolleeg laost, mis meie ettevõttele teenust osutas, ja jutustas: "Olen mina laos, kuulen, laomees kärgib IT-mehega: "Kui M midagi ütleb, siis sina pead tegema nii, nagu M ütleb!"." Pidin maa alla vajuma - ma ei ole ju ometi nii hull persoon!

Ma olen laisk - võin täiesti rahulikult terve päeva mitte millegi tegemisega tegeleda.

Ma olen liiga hea inimene. Nii ütles hiljuti üks kolleeg :-) Ma ei ole päris kindel, et see oli komplimendina öeldud, sest puudutas minu liigset valmisolekut kolleegidele vastu tulla ja sellest tulenevalt minu ärakasutamist aga mulle meeldib arvata, et see oli mõeldud nii, nagu öeldi.

Tegelikult pean ma hetkel oma lõputööd kirjutama. Oleks ma selle kirjatüki asemel seda, mida vaja kirjutanud, oleks nüüd ehk juba üks alapeatükk kirjutatud.

Hoolimine

Sageli ei mõtlegi sellele, et inimese kõnetamine nimepidi loob aluse heale suhtele. Näiteks võtame ametialase kirjavahetuse. Minu harjumuseks on alustada kirju alates nimelise pöördumisega. Sõltuvalt rahvusest ja meie koostöö pikkusest siis kas eesnime pidi või siis perenime kasutades. Sakslastel näiteks on üsna rangelt kombeks kõnetamine vaid perenimega ja sageli tuleb nendega aastaid koos töötada, enne kui saab hakata kasutada familiaarsemat asesõna "Du" ja eesnime.

Mind lõi pahviks kolleeg, kes ütles, et tema ei kasuta kirjavahetuses kunagi eesnime: "Kes neid suudab meeles pidada!". Vahel ei suudagi ja vahel on vaja vaadata, kuidas nüüd need tähed seal nimes järjekorras olidki või siis kumb nüüd eesnimi oli, rääkimata sellest, et sageli on ka keeruline oletada, kas tegemist on mehe või naisega. Miks mind selline suhtumine pahviks lõi, oli see, et minu jaoks näitas see kolleegi suhtumist inimestesse, kellega ta koostööd teeb. Ehk - ta ei hooli.

See on vaid väga väikene detail aga selliseid väikeseid detaile on igapäevaelus tuhandeid ja kui need kõik kokku kogunevad, siis on see kumulatiivselt suur ükskõiksus teiste vastu.

Veel mõned laused, mida ma vahel hea meelega kuuleksin, et tunda, et minust hoolitakse, hoolitakse kui kolleegist ja kui inimesest:

"Kas sul oleks küüti vaja?"
"Kas sul oleks abi vaja?"
"Kas sa lõunale tahaksid tulla?"
"Kas midagi juhtus?"
"Vau, sul on täna nii kena kleit!"

Kuna mina vahel nende küsimuste järgi puudust tunnen, siis püüan vähemalt ise märgata, kui keegi vajab abi, lohutust, ära kuulamist või lihtsalt naeratust, mis näitab, et ma olen teda märganud. Ka niisama lihtsad asjad nagu "Tere!" ja "Head õhtut!" on midagi, mis ei võta tükki küljest. Proovi, ma luban, et ei võta!

Võime teisest hoolida on kindlasti seotud ka EQ-ga ja palju tõsisemal moel. Omaette nähtus on sotsiopaadid, kellega kokku puutumist ei soovi mitte kellelegi.

Wikpieediast tsitaat: sotsiopaat ei tunnista mingeid kirjutatud ega kirjutamata inimestevahelisi reegleid ühiskonnas, tal puudub empaatiavõime, seega ei tunne ta kunagi süümepiinu, mõtleb ainult omakasule ja arvab, et ka kõik teised käituksid samuti kui tema, kui ainult oskaksid või julgeksid. Igasugune reeglitele allumine, ka lihtsalt viisakus, on tema meelest nõrkuse ilming. See on isiksushäire, mis torkab tavaliselt silma ränkade vastuolude tõttu inimese käitumise ja valitsevate sotsiaalsete normide vahel ja millele on iseloomulik: 
* kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes
* tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine
* võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi
* väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi
* võimetud tunda süüd ja õppida kogemustest, eriti karistustest
* märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada

Sotsiopaadi puhul päästavad vaid väledad jalad! Isiklikele kogemustele tuginedes võin soovitada - kui keegi Sinu tuttavatest vastab sotsiopaadi kirjeldusele, siis tee nii ruttu kui võimalik sääred! Mina ei teinud ja tagajärjeks oli depressioon ja madal enesehinnang. Selle kõrval, mis ta minule tegi, jäi mulle mälupilt naisest, kellele ta oli just öelnud väga ebameeldiva uudise ja siis kõikide kolleegide juuresolekul küsis nutvalt neiult: "Ja mida sa nüüd tunned?" Au ja kiitus tütarlapsele, kes suutis viisakalt öelda, mida tunneb.

Õnneks on üleval olevale kirjeldusele vastav kolleeg jäänud minevikku ja praeguses elus mul selliste inimestega kokku puutuda ei ole vaja. Praeguse hetke õppetund on pigem pealiskaudsus ja sellest läbimurdmine.

Kas ma hoolin sellest, et mu kolleeg ei hooli? Ei, mul on sellest täiesti ükskõik, sest see ei ole minu probleem. Kas ma hoolin sellisest kolleegist? Hinges kindlasti mitte aga mul ei võta ka tükki küljest, et küsida, miks tal pisarad silmas on ja kuulata ta ära ning pakkuda küpsist, sest kui küpsis on näppude vahel, on elu alati ilusam :)

Allpool on sotsiopaadi test, saate veenduda ega te ise juhuslikult sotsiopaadid ei ole :)

Minu tulemus on siin:

Tsitaat: Kadunud Maaja Kallast on öelnud, et teine inimene pole kummutisahtel, mille virutad jalaga kinni siis, kui sulle meeldib.

Sotsiopaadi test

Alkohol ja depressioon

Mitte keegi ei ütle, et alkoholismi kui sellist ei ole olemas. Peale alkohoolikute muidugi. Kõige raskem on enda alkoholismi tunnistada justnimelt alkohoolikutel. Tunnistada seda, et neil on probleem ja otsida abi ning seejuures jääda edaspidi kaineks ja oma otsuse juurde, et nad soovivad terveneda, kindlaks.

Kõlab tuttavalt? Oled sellega nõus? Olen 100% kindel, et kui Sa just alkoholi küüsis ei ole, siis noogutasid Sa eeloleva peale nõustuvalt. Ja kui oled alkoholiga kimpus, siis ütlesid, et kõik on õige, Sa tead mitut inimest, kes abi vajavad aga ainult mitte Sina.

Depressiooni puhul on veidi teine lugu - enamus tavalisi inimesi eitab selle olemasolu. Mis on aga neil kahel asjal ühine, on haiguse tunnistamise raskus. 

Sa ütlesid mulle: "Sa ei tea, et mul on ka kolm korda depressioon olnud. Ma sain iga kord sellest ise üle aga sina ei saanud sellest isegi mitte aru!". Jätame kõrvale selle, et enne seda Sa eitasid tulihingeliselt üldse depressiooni olemasolu, pidades seda pigem koduperenaise igavuse väljenduseks. Mind ei ehmatanud etteheide, et ma ei saanud depressiooni all kannatamisest aru, sest enamasti suudavad inimesed niivõrd hästi seda varjata ja niivõrd hästi funktsioneerida, et tavaline inimene, kellel sellega kokkupuudet ei ole, ei saagi sellest aru. Mis mind ehmatas, oli väide, et Sa oled olnud selles augus kolm kord ja iga kord sellest ise välja roninud. Seda on natuke raske uskuda, sest ise välja ronimine võib õnnestuda esimesel korral, iga järgmise korraga vajub abivajaja üha sügavamale ja vajab juba redeli abi.

See pani mind mõtlema kahele asjale - võib olla Sa vajad tegelikult rohkem abi kui Sa endale ise tunnistad ja sellele, mis nägu siis depressioon tegelikult on? Täiesti arusaadav on, et depressioon ei avaldu kõikidel inimestel ühtemoodi. Mõnel on see kergem, teisel raskem, mõni tahab ainult magada, teine ei suuda üldse silmi kinni saada. Mõni läheb paksuks, teine võtab kaalus alla. Selle viimase nimel võiksin ma nii pool aastakest muidugi depressioonis olla ;-)

Sinu puhul paneb mind muretsema Sinu pahurus, mis ilmselgelt võimendub peale klaasikest veini. Mida rohkem veini, seda ründavamaks Sa muutud. Viimane kord jäi mulle tunne, et Sa võistled minuga. Võib olla ei ole Sa ise seda tähele pannud, võib olla on lihtsalt meil liiga palju veini, kui kokku saame. Usu, Sul ei ole vaja minuga võistelda - ma olen täiesti avalikult valmis tunnistama, et Sa oled minust nutikam, edukam, ilusam, kõhnem ja ka  noorem. Minu ainus soov oleks Sinuga vestelda nii, et sa kuulaksid ära, mida ma öelda tahan, mitte ei blokeeriks minu mõtet poole lause pealt ära. Jah, ma tean, et mul ei pruugi olla õigus aga võta seda kui privileegi, et ma soovin Sulle oma arvamust välja öelda. Enamuse inimese puhul nõustun ma nende arvamusega isegi siis kui sisimas ma nendega nõus ei ole ja enamusele ei hakka ma ka kunagi ütlema, mida ma tegelikult arvan.

Ma tean, et ma ei suuda Sind veenda, et ma olin haige ja vajasin abi. Ja seda, et ma vajasin ja tegelikult vajan ikka veel tuge. Vahel kasvõi kinnitust, et ma ei püüa hüpata liiga kõrgele ja ma suudan teha seda, mida tahan kui vaid piisavalt palju soovin. Üks asi, mida mul kindlasti vaja ei ole, on pidev kinnitus, et ma kujutan endale asju ette, et ma süüdistan enda halvas enesetundes ülekohtuselt oma nüüdseks endist tööandjat ja ei mõista äri (ja suhtumist töötajatesse) tööandja seisukohast.

Ja alguse juurde tagasi tulles - depressiooni on seostatud ka pärilikkusega, ehk haigestumine on tõenäolisem, kui suguvõsas on esinenud alkoholismi. Meie ühine vaarisa oli näiteks elu lõpus alkoholiga kimpus, kas tegemist oli just alkoholismiga, seda ei saa kahjuks enam välja selgitada. Ja alkoholi oma murede uputamine on juba väga vana abinõu.

P.S. Depressiooni testi saad teha siit: Test