Põlemine

Ma põlesin läbi 2016 aasta augustis.

Mina? Põlesin läbi? No kuulge, minuga seda ei juhtu!

Ei juhtu ju?

Siiski, juhtus.

Kõik oli nagu täiesti korras - mul oli töö, mida ma armastasin, pere, kodu, sõbrad, ka rahaprobleeme ei olnud, aga tunne oli ikkagi selline, et midagi on väga-väga valesti. Olin väga kurb, täiesti ilma põhjuseta, sattusin sageli paanikasse, taas jällegi ilma ühegi mõistliku selgituseta, tahtsin ainult magada ja siis, kui olin juba 12 tundi jutti maganud, oleksin ma mõned head tunnid veelgi maganud. Mõtlesingi endamisi, et ühel heal päeval magan nii palju, et lõpuks tunneksin - nüüd aitab. Õnneks enne seda Suurt Magamist võtsin ma midagi ette.

Ma läksin puhkusele. Viimasel tööpäeval enne puhkust lõpetasin ma tööl pooleli olevaid asju ja sattusin tööpäeva lõpus ahastusse, sest ainus mõte, mis pähe mahtus, oli: "Mida ma siis nüüd teen?" Ei, ma ei tundnud rõõmu algavast puhkusest, mida koos lapsega vahvalt veeta, vaid sattusin paanikasse, nagu oleks kogu minu eksisteerimise mõte korraga otsa saanud. Puhkuse esimesel nädalal isegi nutsin. No kuulge, põhjust ju ei olnud! Jah, ma sain aru, et põhjust ei ole, aga ikkagi, ma olin üüratult kurb. Leidsin ennast olevat ummikus, totaalses ummikus, ilma ühegi väljapääsuta.

Pilt: http://www.huffingtonpost.de/2014/08/21/laengste-staus_n_5697309.html

Ja siis juhtuski see, et helistasin sõbrantsile, kes võttis minult ausõna, et panen arsti juurde esimesel võimalusel aja kinni. Panin. Käisin ära. Sain diagnoosi ja tabletid. Sain ka soovituse psühholoogiga rääkida aga see jäi ajapuudusel kõrvale. Ajapuudus on tegelikult ettekääne, sest siiani on mul selline tunne, et mul ei ole psühholoogile midagi rääkida. Sest midagi ju ei juhtunud? Kõik oli ju korras, või kuidas?

Tagantjärele on hea tark olla ja öelda, et oleksin pidanud kohe ka uut töökohta otsima hakkama, sest just töökoht oli see, mis mind haigeks tegi. Tunnistamiseni, et tegelikult olen ma läbi põlenud, läks veel väga kaua aega. Läks nii kaua aega, et tööl jõudis kõik kehvaks minna ja minu äraminek ei olnud enam valik vaid edasilükkamatus. Õnneks. Ma ei kahetse, et pidin sellest tööst loobuma, sest see loobumine avas mu silmad ja näitas mulle, kuidas minuga manipuleeriti ja ühtlasi andis kätte ka teeotsa ummikust välja tulekuks.

Ma ei uskunud enne, et on võimalik niimoodi manipuleerida. Niimoodi, et sa ei saa isegi aru, et sind mõjutatud on. Noh, ja kui selliseid asju juhtubki, siis kohe kindlasti mitte minuga. On ju nii? See, mis tegelikkuses toimus, oli niivõrd peen, et nüüd tekitab isegi imetlust. Imetlust, sest selline manipuleerimine on juba meistriklass omaette.

Ma panin ühe ukse enda järel kinni ja ei ole seda kordagi kahetsenud. Mitte ühtegi korda ei ole mulle pähe tulnud mõtet, et äkki ma andsin veidi vara alla ja valisin kergema vastupanu tee. Tegelikkuses ei oleks jäämine midagi muutnud, ainult mina oleksin jäänud üha haigemaks. Minek ei olnud kindlasti kergema vastupanu tee, küll aga näitas ta mulle, et ma saan hakkama, ma oskan ja suudan.

Arsti soovitus psühholoogiga rääkida pani mind mõtlema alternatiividele. Üheks sammuks paranemise teel on ka probleemi tunnistamine ja sellest rääkimine. Rääkimine kasvõi omaette, mõtteid paberile pannes :-)

Vikerkaare teises otsas on rahu. Kindlasti on!

Pilt: http://gohighbrow.com/what-causes-a-rainbow/

Lisalugemist: https://belbin.ee/artiklid/juhtimine-ja-surnud-hobune/