Ma kardan

Ma kardan, et kasutan sõnapaari - "ma kardan" liiga sageli. See ei tähenda üldsegi mitte seda, et ma tegelikult ka kõiki asju kardan aga kuidagi väga julgustav on oma arvamust väljendada just nii: "Ma kardan, et ta ei saa oma tööga hakkama!", mis lihtsalt öelduna tähendab, et ma tegelikult arvan väga kindlalt, et nii läheb.

Foto: http://www.lovethispic.com/image/214239/i-am-i%27m-afraid

Ma ei teagi täpselt seda momenti, millal ma hakkasin ennast nii väljendama. Ma kardan, et see juhtus siis, kui ma tajusin, et minu sõnadel ei pruugi olla piisavalt kaalu ja andsin nii loomulikult hoogu juurde sellele, et need sõnad veelgi väiksemad tunduksid. Lumepalliefekt.

Üks hea asi - ennast kirjalikult väljendades ma seda sõnapaari ei kasuta kunagi. Kui ma kirjutan ametlikke või ka vähemametlikke kirju, siis saan ma kenasti hakkama ilma nendeta. Huvitav, et mul siis see kartus kuhugi kaob ja selle asemele tuleb enesekindlus?

Teades seda, et mul on kalduvus ennast nii väljendada, saan ehk võtta järgmine kord hetke aega, tugevasti sisse hingata ja alustada oma lauset hoopis selliste sõnadega:

"Ma arvan, et... sest ..."

"Ma olen kindel, et... sest ..."

"Minu meelest ....   kuna...."

Ma kardan, et algus on raske, sest olen selle parasiitväljendi endale väga tugevasti sisse harjutanud. Aga - on aeg hakata uut moodi mõtlema :-)

P.S. Tean ühte inimest, kes alustab peaaegu iga oma lauset sõnadega: "Et siis...". Kas see on vajadus oma sõnadele jõudu juurde anda? Et siis eelmises lauses olnud olulist infot veelgi enam esile tuua?

P.P.S - viimasel ajal, st napilt pool aasta peale nende mõtete kirjapanekut, märkasin, et ma ei alusta enam lauseid sõnadega:  "Ma kardan, et...". Ma kardan, et see, mis mind ennast nii väljendama pani, on jäänud nüüdseks minevikku :-)

Nagu ütles Asko Talu mulle, juhtides minu tähelepanu sellele sõnakasutusele: "Ära karda!".