Mina, minu, mulle

Iseendast on alati kõige raskem rääkida. Seda on juba selle pärast raske teha, et polegi nagu midagi öelda, ennast ma ju kiita ei oska ja midagi halba ei tahaks ka enda kohta öelda. Kui hakkasin kirja panema, kes ma siis selline olen, tuli välja päris pikk kirjatükk ja olen kindel, see ei ole sugugi mitte kõik, mida ma iseenda kohta öelda võiksin.

Ma kardan kohutavalt kolme asja:

* šampapudeli pauku

* hambaarsti

* avalikku esinemist

Sellel aastavahetusel läksime aastat vastu võtma sadamasse ja võtsime kaasa ka pudeli gaasiga jooki (alkoholivaba, et ka see, kes alkoholi ei tarbi, saaks meiega kokku lüüa). Vahetult enne pudeli avamist, jõudsin ma hirmunult öelda: "Ma kardan pauku!", millele järgnes naer, sest võite isegi arvata, mis samal ajal ümberringi toimus.

Mul on linna kõige nunnum hambaarst, mees loomulikult. Ma ise naeran, et kui tal oleks kolm kätt, siis kahega toimetaks ta mul suus ja kolmandaga hoiaks minu kätt. Terve see aeg, mis ma seal toolis veedan, olen ma pinges ja värisen, üks silm hirmust kinni ja teine valvsalt lahti, sest on ju vaja jälgida, mida nad teevad. Ei ole suuremat vabanemis- ja rõõmutunnet, kui sellel hetkel, kui ma saan sealt toolist välja. Ei ole ühtegi teist sümpaatset meest, kelle juurest ma nii kiiresti ära tõttaks ja kelle lause: "Kohtume aasta pärast!" minus suuremaid judinaid tekitaks.

Ma ei tea, miks ma kardan esineda. Auditooriumis on kõik ju tuttavad inimesed, ma tean, mida ma pean rääkima ja ikkagi lähen närvi ning hakkan puterdama. See, et ma kardan esinemist, ei takista mind aga seda tegemast. Ülikoolis ronisin ikka vajadusel tahvli ette, et meie rühma ettekannet esitada. Värisesin aga esinesin.

Lisaks on võimalik mind imelihtsasti ehmatada, pöördudes minu poole ootamatult. Näiteks hiilida tööjuures mulle selja taha (see, et ma kuulen lähenemist, ei oma tähtsust) ja siis midagi küsida. Garanteerin, et hüppan selle peale kolm meetrit õhku.

Mulle meeldib anda. Kohutavalt. Ma hea meelega annaks kogu aeg kellelegi midagi. Ma arvan, et minu omanduses on väga vähe neid asju, mida ma mitte kellelegi ei annaks, näiteks oma kodu ja mõningad esemed vanavanematelt. Oma last ma ka väga hea meelega ära ei annaks aga pean tunnistama, et tema laenutamine vahetevahel on lausa lust ning ma annan endale ka aru, et saabub aeg, kui pean leppima sellega, et teda laenutab mulle keegi teine. Ehk siis teisest küljest vaadatuna - ma ei väärtusta asju, mis ei ole millegi olulise emotsioniga seotud ja sellise asja andmine kellelegi, kes seda rohkem vajab, võib rahuldada minu andmise kirge.

Mul on meeletu tunnustamisvajadus. See on omamoodi koomiline, sest avalik tunnustamine on jälle selline asi, mida ma eriti ei soovi. Näiteks parimate valimised jätavad alati mulle sellise tunde, et mõnele inimesele tehti liiga, jättes tema tunnustamata. Võin tunnustamist võtta ka kui altkäemaksu või kiitmist millegi eest, mida iseenesestmõistetavaks pean. Minu tunnustaja peab kindlasti olema inimene, kes on minu jaoks autoriteet või keda ma sõbra/kolleegina hindan, teiste ütlused võivad kõlada sõnakõlksuna. Minu tunnustamine on seega väga keeruline protsess - kuidas tunnustada mind nii, et ma seda ka väärtustaksin? Ja samas tahan ma olla märgatud, hinnatud ja väärtustatud.

Õiglus peab valitsema. Olen koera aastal sündinud ja lausa loodud selleks, et valvata, et nõrgimatele liiga ei tehta. See on ka põhjuseks, miks ma ei suuda jätta selja taha ettevõtet X, kus nii palju haiget sain. Olen aasta jooksul vaadanud, kuidas järjest on töölt lahkunud inimesed, kellega seal koos töötasin. Kes lahkus enam, kes vähem vabatahtlikult, kuulanud nende lugusid ja mõelnud, mis on see põhjus, mis paneb inimestega niimoodi käituma. 

Ma olen väga emotsionaalne - kärts, mürts ja prõmm. Kui see "Prõmm" on ära käinud, siis on aega vaadata olukorda rahulikult ja leida parim väljapääs. Ma võtan kõike hinge ja isiklikult. Aja möödudes ja vanemaks saades suudan seda isiklikult võtmist siiski ohjeldada ja lasta asjadel vahel mööda külgi alla voolata.

Ma ei suuda olla vihane. Vahel tahaks lihtsalt veidi aegagi istuda kuskil nurgas ja olla lihtsalt vihane aga ma ei suuda. Asi, mida ma tavaliselt ei reklaami, on see, et kui ma olen kuri ja mind naerma ajada, siis on kogu viha ja kurjus jalamaid kadunud. 

Ma ei pea meeles halbu asju. Ma ei kanna neid endaga kaasas ja minu jaoks on võimatu öelda kellelegi: "Ja viis aastat tagasi 10. septembril ütlesid sa mulle nii...!". Uskumatu, aga mu tutvusringkonnas on selliseid inimesi, kes suudavad kõike seda endas hoida ja endaga kaasas kanda.  Ma ei tea, miks nad seda teevad ja mida see neile annab, minul on gupi mälu - ka halba suudab ma meeles pidada vaid piiratud aja. Jumala eest, ma ei mäleta, mida ma viis aastat tagasi ütlesin ja mida ma siis veel sellega tegelikult silmas pidada võisin! Mulle on täiesti mõttetu midagi sellist ette heita.

Mulle meeldivad huumorisoolikaga inimesed. See huumor võiks olla veidi kiiksuga, selline kaheti mõistetav. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad iseenda kulul nalja visata. Ei, see ei tähenda nende naeruvääristamist või nende üle naermist, samas ongi siin väga peenike piir, millest üle astuda ei tohi.

Ma ütlen ja siis mõtlen. Ja siis kui juba mõtlema hakkan, siis mõtlen kaua. Sageli on asju, mida olen öelnud ja siis põen mõeldes, kuidas teine minu sõnadest aru võis saada ja ega ta ometi ei solvunud. Aastavahetuse paiku ütlesin paarile inimesele välja selle, mida olen pikka aega hinges kandnud ja mille pärast olen põdenud. Ausalt, kergem hakkas! 

Mulle meeldivad lõpetatud asjad. Mulle meeldib see, kui reedel saan rahulikult kõik nädala poolikud asjad ära lõpetada või enne puhkusele minekut täpi i-le panna. Ma loen niiviisi vahel kodus ka oma pooleli loetud ajakirju - et nad oleksid lõpetatud, mitte ainult huvitavamad artiklid läbi vaadatud.

Ma saan, mis ma tahan. Ei, see ei tähenda, et ma tahaksin midagi ülemäärast või siis teisi allasuruvalt. Üks mu sõbrantse ütles mulle kord: "Huvitav, sa ei ütle kunagi konkreetselt välja, mida sa tahad aga kõik läheb nii nagu sa tahad!". Teine juhtum on tööalane - tuli kord kolleeg laost, mis meie ettevõttele teenust osutas, ja jutustas: "Olen mina laos, kuulen, laomees kärgib IT-mehega: "Kui M midagi ütleb, siis sina pead tegema nii, nagu M ütleb!"." Pidin maa alla vajuma - ma ei ole ju ometi nii hull persoon!

Ma olen laisk - võin täiesti rahulikult terve päeva mitte millegi tegemisega tegeleda.

Ma olen liiga hea inimene. Nii ütles hiljuti üks kolleeg :-) Ma ei ole päris kindel, et see oli komplimendina öeldud, sest puudutas minu liigset valmisolekut kolleegidele vastu tulla ja sellest tulenevalt minu ärakasutamist aga mulle meeldib arvata, et see oli mõeldud nii, nagu öeldi.

Tegelikult pean ma hetkel oma lõputööd kirjutama. Oleks ma selle kirjatüki asemel seda, mida vaja kirjutanud, oleks nüüd ehk juba üks alapeatükk kirjutatud.