Otsing sellest blogist

Kolmapäev, 4. juuli 2018

Meil on aega veel



Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel
kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename.
Meil on aega veel, meil on aega veel,
kõigil on aega veel.


Umbes sarnaste sõnadega laulsid lapsed lasteaia viimasel emadepäeval. Kuu aega hiljem sattus üks lauljatest taevasse ingliks.

Meil on kogu aeg kuskile kiire - hommikul üles ärganuna on vaja ennast ja laps valmis sättida, tööle ja kooli kapata, tööl ringi vehkida (mulle meeldib Thomase definitsioon raha kohta: "Raha on see, mille eest me ostame kellegi teise tehtud/tapetud tööd."), siis kukub pliiats lauale ja tormame juba poodi ning koju, kus tuleb vaaritada ja koristada ja last kasida ja õppida ja lõpuks voodisse kukkuda ja kohe helisebki jälle äratuskell.

Kõige selle tormamise ajal tundub, et ühel ilusal päeval jõuame me tegeleda ka kõige muuga - kõige sellega, mis toidab hinge - suhelda sõpradega, kirjutada raamatut, uurida oma juuri, istuda mere ääres ja lihtsalt olla.

Foto: Internet


Ja siis - ühel ilusal päeva ütles mulle mu sõbranna K, et ta tuleks hea meelega minu sünnipäevale aga võimalik, et ei jaksa. See ilus päev ei olnud enam ilus, sest selgus, et inimene, kes kogu oma elu on olnud ääretult terve, oli 4 kuud varem haigestunud ja kuna haigus üle minna ei tahtnud, siis oli ta lõpuks ka arsti juurde jõudnud ning saanud neljanda staadiumi vähi diagnoosi.

Vähi diagnoos on midagi ääretult lõplikku ja hirmsat. Faktis, et selle diagnoosi saab keegi, keda tunnen peaaegu 40 aastat ja kes on minust pool aastakest noorem, on midagi hirmutavat - me ei ole ju veel vanad, oleme täitsa noored ja minu plaan oli koos vanaks saada ja kübaratega kohvikus käia.

Me ei ole viimase kümne aasta jooksul vist nii palju kokku saanud või helistanud kui viimase poole aasta jooksul. Raske on näha, et kallis inimene iga korraga üha nõrgemaks, kõhnemaks ja viletsamaks jääb, raske on säilitada positiivsust, lobiseda ja mitte küsida: "Kaua veel...?"

Aasta algusest saadik olen võidelnud pisaratega ja kinnitanud endale, et ma ei nuta enne kui see õige päev käes on. Hetke seisuga ei ole selle päevani enam palju jäänud, elame päeva korraga, iga hetk võib heliseda telefon ja tuua mulle selle kardetud sõnumi.

Sellele, et kuhugi kiiret võiks olla, me enamasti ei mõtle. Jah, me teame, et me kõik oleme surelikud ja nagu minu vanaema armastas öelda: "Keegi meist ei ole loodud ilmasambaks!" aga tegelikkuses ei mõtle me sellele, et see lõpmatusena tunduv aeg võib jääda eeldatust palju lühemaks.

Meil on aega, täiesti piisavalt! Aga tegelikult, kas ikka on? Ehk on aeg võtta telefon ja helistada sõbrale/tuttavale ja küsida talt, kuidas tal tegelikult läheb?

P.S. 5. juulil kella kuue paiku õhtul lahkus K. vaikselt, olles koos oma sõpradega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar