Otsing sellest blogist

Kolmapäev, 4. november 2020

Proua Magister

Minu lapsepõlve üks hirmuäratavamaid tegelasi oli Astrid Lindgreni raamatu "Rasmus, Pontus ja Lontu" õpetajahärra Magister Fröberg. See tiitel kõlas kuidagi eriti aukartustäratavalt.

Soov saada ise magistriks tekkis peale rakenduskõrghariduse omandamist. Jep, kahetsesin, et otsustasin tol hetkel kergema vastupanu teed minekut ja bakalaureusekraadi asemel rakenduskõrghariduse  taseme valimise. Magistratuuri astumise soovi teostamine niisama lihtne ei olnudki, sest peale lõpetamist sain lapse ja üleliigset raha ka ei olnud.

Ja siis - soovi ja sa saad - kõrgharidus oli järsku tasuta kättesaadav ja ka laps oli juba piisavalt suur, et ise hakkama saada ning mitte külmkapi kõrvale nälga surra, kuni ema kodus ei ole.

Võtsin alustuseks kolm loengut, mis tööga seotud olid ja mida tööandja oli nõus finantseerima. Ühes loengus ütles õppejõud, kui kahekesi teisi ootasime, et ta soovitab mul suvel ülikooli sisse astuda. Noh, ja olgem ausad - mis mul kaotada oli? Võtsin kätte ja panin ennast kohe kahte teaduskonda eksamitele kirja, sügaval sisimas kartes, et kukun mõlemal läbi.

Eksamipäev oli tihe, kõigepealt üks eksam (enamuses valikvastustega), mille küsimused olid näiteks sellised: "Mitu linna on Eestis?". Noh, kas tuleb kohe vastus ära? Hea küll, ütlen ette - 47 on õige vastus. Palju oli ka loogikaküsimusi. Basseinide ülesannet ikka mäletate? Minust näiteks jääksidki need basseinid igaveseks tühjaks, sest tekstülesanne on midagi sellist, mis minu jaoks absoluutselt loogiline ei ole ja kõlab minu jaoks pigem hoopis nii: "Kui üks rong hakkab sõitma linnast A ja teine linnast B, siis mis värvi oli see lehm, kes eile taluniku X juurest putket tegi?".

Igatahes - üks eksam sai tehtud ja järg oli joosta teist tegema. Vahepeal oli õues vihma sadama hakanud ja korraks tekkis ka ketserlik mõte, et äkki jätaks siiski minemata. Suutsin ennast siiski veenda kohale minema, kuigi eelnev kogemus Eesti pikimate jõgedega (Võhandu muidugi, tubli, istu, viis!) ei olnud just väga julgustav. Majandus. Neli lehekülge ülesandeid, valikvastused. Lisapaberit ja kalkulaatorit kasutada ei tohi. 216 kandidaati ca 30-le kohale. Higistasin ja arvutasin ning amortiseerisin peast ja kui lõpp hakkas juba lähenema, siis enam ei jaksanud ja panin mõned vastused Bingo-loto stiilis kirja. Oma tööd ära viies viskasin pilgu peale ühe teise tütarlapse tööle ja mind tabas õudus - tal olid Bingo-loto vastused hoopis  teistes lahtrites. Jah, meil oli üks ja seesama küsimuste variant.

Nii, tehtud, ja siis tagasi kiire kapakuga esimesse teaduskonda, intervjuule. Hirm hiljaks jääda ei olnud õigustatud, enne mind oli veel pikk-pikk järjekord.

Oma suureks üllatuseks sain ma sisse mõlemasse teaduskonda, pikimate jõgede ja laiskade töömeestega ülesannete ning Bingo-loto kiuste. Bingo loto läks mul lausa nii edukalt, et lõpetasin pingereas kolmeteiskümnendana. Enne eksamit olin oma tunnistusega auväärsel 35. kohal. Kontrollisin tulemust arvutist mitu korda ja palju ei puudunud, et oleksin läinud küsima oma tööd näha - olin niivõrd kindel, et testi kontrollis keegi poolpime inimene.

Teise teaduskonnaga nii hästi ei läinud, olin kuskil umbes sissesaanute (kokku 45) keskel. arvestades, et kandidaate oli ca poole vähem, siis oli tulemus kordades kehvem. No mis teha, kui silmaring nii lai ei ole. Valisin kahest võimalikust variandist loomulikult selle silmaringi laiendamise kursuse.





Võetud kuskilt ja ei teagi kust see pilt pärit on


Tsiteerides klassikuid - kui väga tahta, siis läheb ka kana mesipuusse. Läheb küll :-)

Oma käidud teel olen ma tänulik kõikidele nendele inimestele, kes minusse uskusid, eriti siis kui ma ise seda ei suutnud. Alustades Gallupi testi kommenteerinud mehest, kes ütles, et kuigi mu huviks on pigem andmete kokkukaevamine kuivõrd nende lõputööks vormistamine, on mu iseloomuomadused soodsad selleks, et lõputööga kindlasti ühele poole saada (minu kolm top iseloomuomadust: Achiver, Responsibility, Learner) ning lõpetades kõikide endiste ja praeguste kolleegide, kelle jaoks see täiesti loomulik oli. Ning sinna vahele kõik mu kisakoori sõbrad, koos skandeerimas: "Go, girl, go!".

Ja nüüd siis 2016. aasta detsembri lubadust täitma: "kui magistrikraadi kätte saan, lähen kursusele "Lihtsamad elektritööd naistele"!".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar