Õppekava kinnitamise tähtajast üleminemine pani mind mõtlema, miks ma ei suuda võtta asju rahulikult vaid pean tekitama nendest draama? Mis siis, et tuli oodata terve nädalavahetus, et lahendus saada, ikkagi oli mul vaja sellest tekitada draama, kurta seda kõikidele ja esimese hooga peaaegu karjuma ja nutma hakata.
Mis siis sellest tegelikult oli, et nii juhtus? Esmaspäeva hommikul, niipea kui dekanaat tööd alustas, kinnitati mu õppekava ära ja õhtul selgus, et meie grupis oli vähemalt üks tudeng veel, kes alles laupäeval, minu hala lugedes, avastas, et temalgi on jäänud viimasele nupule vajutamata. Kas ta tegi sellest lärmi? Oh ei!
Internet
Huvi pärast internetist tuhnides, leidsin endale ka diagnoosi. Jah, kõigile tuntud Dr. Google aitab alati :-). Selgus, et selline käitumine on omane histrioonilistele isikutele. Kõige ilmekamaks näiteks on filmi "Siin me oleme" Tallinna proua Kohviveski. No nii hull versioon ma õnneks veel ei ole :-)
Kui lugeda allpool olevast viitest artiklit "Elu nagu teatris", siis enamus selles kirjeldatud sümptomitest minu hinnangul minuga kokku ei lähe. No vähemalt minu arvates. Küll on aga tõsi, et ma kaldun ülemääraselt reageerima ebaolulisele ja see ülemäärane reageerimine on kõigile lähedalviibijatele hästi märgatav.
Mnjah, ka kergeusklikkus ja kergesti mõjutatavus, rutiini ja pinge mitte talumine ning ühelt tegevuselt teisele hüplemine on täiesti tuttavad asjad. See, et ma midagi lõpetada ei suuda, no sellega on juba veidi raskem nõustuda :-) Jah, ma olen kriitika suhtes tundlik ja vajan tunnustamist, täiesti nõus, sõltuva ja abituna ma jälle ennast ei näe :-)
Huvitav avastus oli, et histriooniline häire esineb sageli koos depressiooniga. Väidetavalt lõpeb tunnustuse taotlemine ja selle mitte saamine histriooniku jaoks just nii.
Natuke mett moka peale ka - histrioonikud võivad olla ülimalt loovad, nende energia ja entusiasm võib nakatada ka teisi.
Kokkuvõtteks - kuidas ma ennast ilma tablettideta aidata saan - mul on vaja töökeskkonda, kus reegleid pidevalt kaasajastatakse ja kus on toimiv tunnustussüsteem. Ka liigne paindlikkus ei ole hea, peavad siiski olema kindlad piirid. Aga kindlasti mitte töökeskkond, kus reegleid muudetakse sagedamini kui kaks korda aastas :-)
Lisalugemist:
Elu nagu teatrisWorking with a drama queen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar