Miks on mugavam lükata asju edasi aga mitte teha neid kohe ära? Ebameeldivate asjade puhul saan isegi aru, miks nendega kohe tegeleda ei taha. Tegelikkuses tekitab see aga olukorra, kus mõtlen kogu aeg, et ma pean ennast käsile võtma ja selle tegevusega lõpuks ikkagi alustama. Ma tean, et pärast seda on oluliselt lihtsam, kergem, puhtam ja muretum tunne. On jah aga ma siiski lükkaksin selle tegevuse veel veidi edasi. Lükkaks edasi nii kaugele, kus enam edasi lükata ei ole võimalik.
Ebameeldivate asjade kõrval on ka sellised ülesanded, mis tegelikult kuidagi ei häiri. Nad on kategoorias "võta lihtsalt kätte ja tee ära!" aga mis teha - on palju muid tegevusi, mis esiplaanile tükivad. Loomulikult on siingi põhjuseks tavaliselt vaid see, et edasilükatu on igavam kui alternatiivne tegevus.
Pilt: https://www.theodysseyonline.com/the-power-procrastination
Teema üle juureldes avastasin, et üheks edasilükkamise põhjuseks (ja selleks põhjuseks, mis mulle kõige paremini sobib), on see, et perfektsionistid on sageli ka edasilükkajad - psühholoogiliselt on aksepteeritavam ülesandega mitte tegeleda kui seista silmitsi võimalusega, et sooritus on oodatust kehvema kvaliteediga.
Elu andis mulle eile ühe valusa õppetunni, et ei tohi lükata asju homse varna vaid tuleb kõik võimalikult vara ära teha. Seekordne õppetund jääb ehk kauaks meelde ja ehk innustab veidi tegevustega kohe alustama. No kui mitte kohe, siis esimesel võimalusel. Nüüd on mul aga kaks päeva täis ootust, kas saan esmaspäeval veel ajapikendust, et saaksin oma tähtajast üle läinud tegevuse ära lõpetada või pean seisma silmitsi tõsiasjaga, et seekordne venitamine on liiga palju maksma läinud.
Lisalugemist:
P.S. Siiski õnnestus ära hoida kõige kurvem variant aga õppetund oli hea - edaspidi püüan (ehk) asju veidi varem ära lõpetada, ei jää tähtaja lõppu ootama :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar