Must Auk

Avastasin eile õhtul töölt koju minnes, et Musta Auku enam ei ole. Mida ei ole, seda ei ole :-)

Lugesin kokku kõiki neid asju, mida enam ei ole ja imestasin, kui suure muutuse olen ma viimase nelja kuuga läbi teinud:

* Paanikahood, et tööl on midagi halvasti, olen midagi unustanud või jätnud õigel ajal tegemata. Paanikahood, mis tekkisid täiesti lambist. Seletamatu ärevustunne.

* Lõputu magamine. Läksin eile öösel kell 1 magama ja olin ärkvel juba 8:30. Seda küll tänu kellale, sest lootsin, et enesetunne on nii hea, et saan külmetusest hoolimata ühte loengut kuulama minna. Ei läinud, panin kella kinni aga edasi ka ei maganud.

* Refluks. Huvitav, millal see ära kadus? Refluks oli asi, mis mind alati tööl olles kiusas, samas praktiliselt mitte kunagi nädalavahetusel ja see ei sõltunud sellest, kas jõin tööl kohvi, teed või vett. Joon nüüd sama palju kohvi aga refluksi ei ole.

* Hommikune oksendamine. See on üks esimesi tundemärke, et tööl on midagi viltu ja võiks hakata mõtlema töökoha vahetusele. Kahjuks olen seda ikka ja jälle ignoreerinud ja lasnud asjadel hapuks minna.

* Peavalud - oh jah, neid ikka on vahel aga oluliselt harvem. Tüüpiliselt peale pikemat koolitust, kus on vaja hoolega keskenduda. 

* See üdini Kurbtuse tunne (nagu mu vanaema armastas seda kutsuda). See, et olen kurb ja ei tea miks aga ikkagi tegelikult kurb olen. Nüüd suudan selle Suure Kurvatuse kontrolli alla saada, küsides endalt, mis siis ikka on see põhjus, mis mind kurvaks teeb ja kas mul ikka on põhjust kurb olla. Jah, kurbus tuleb vahel peale, seda just inimeste arrogantsuse tõttu aga see on ületatav. Viimati sain sellest üle, meeliskledes, kuidas ma IT-mehele kaktuse toolile võiks poetada :-) Viimane tõelise kurbuse päev selle blogi järgi oli 19 päeva tagasi. Tubli mina!

* Ärrituvus. Ma olen muutunud oluliselt rahulikumaks ja kõik pisiasjad ei ärrita enam. Kõik asjad ei ole lihtsalt enam olulised.

* Asjade hinge võtmine. Ma ei võta kõike enam isiklikult. Kui midagi lähebki untsu, siis ei eelda ma enam automaatselt, et põhjus ja probleem on minus. See on naljakas, aga nüüd ma tean, kuidas seda tunnet minus tekitati - ilma sõnadeta aga väga-väga  mõjusalt.

* Antidepressandid. Loobusin nendest tasapisi peale töökoha vahetust. Mitte kohe, sest jätkasin nende võtmist, kui meelde tuli aga kuna põhjus hakkas ära kaduma, siis läks üha enam meelest ka rohelisi kapslikesi neelata. Ja vahet pole. Arstiga peaks nüüd muidugi ka rääkima, igaks juhuks :-)

Wikipedia

Kaks asja on veel jäänud, millest tahaks lahti saada. Üheks on see suur pekikiht, mis ma endale kaitseks ümber kogusin ja teine on alaväärsustunne, mis tekkis sellest rafineeritusest, kuidas mulle selgeks tehti, et minu mõtted ja ideed ei ole mitte kui midagi väärt ja tegelikult võiks toimida hoopis vastupidi. Siinkohal meenub mulle ikka ja jälle sama inimese üks viimaseid etteheiteid mulle, kui ütlesin, et toimisin nii, nagu tema soovis: "Oma peaga oleks tulnud mõelda!". Jah, oleks küll...