Viimased üksteist aastat on minu prioriteediks olnud Väike Inimene. Ma olen püüdnud seada teda esimesele kohale ja kuigi ma tean, et 24/7 ei ole võimalik olla hea ema, olen ma seda rolli püüdlikult mänginud. Isegi siis, kui ma olen lubanud endale ärateenitud puhkuse ja lapse maale saatnud, ei ole ma suutnud sellest rollist välja tulla vaid olen tundnud ennast puhkamise pärast kehvasti. Kehvasti selle pärast, et olen oma vastutuse kellegi teise õlgadele pannud.
Sellel suvel oli esimene kord, kus ma suutsin üsna rahulikult öelda, et laps peab olema maal teatud kuupäevani. Ettekääne oli mul ka - oodatav komandeering. Tegelikkuses nautisin seda, et ma ei pea koju kihutama, poes käima, süüa tegema, et toad püsivad sellised nagu nad minu lahkudes olid, pesu roomab vabatahtlikult pesumasina juurde, mitte ei jää poolel teel tukastama ja nii edasi ja nii edasi.
See, et prioriteedid on olulised, andis Saatus mulle teada üsna valusal moel. Eelmise aasta detsembris toimus meil tööl kahepäevane koolitus Tallinnast väljas. Plaanis oli ööbimine kohapeal, seepärast leppisin emaga kokku, et ta tuleb üheks ööks Tallinna. Kõik oli ok, kuni ma ärasõidule eelneval õhtul helistasin emale ja küsisin üle, kas ta ikka tuleb. Ema vastus oli, et kui hommikul elab, siis tuleb. Selgus, et tal on haigushoog, minu utsitamise peale läks ta haiglasse (oh ei, loomulikult ta ei kutsunud kiirabi) ja sinna ta ööseks jäigi.
Kui ma ülemusele helistasin, et minu poolt jääb kahjuks koolitusele minemata, sest ema on haiglas, siis oli vastus konkreetne: "Kõik otsivad mingeid vabandusi, kuidas kõrvale hiilida! Pead tulema, isegi kui ööseks tuleb Tallinna tulla!". Nutsin ja läksin. Hommikune väljasõit oli varasem kui lapse kooliminek, kui olime poolel teel, helistas nuttev laps ja ütles, et tal on halb olla, oksendab. Käskisin tal ikkagi kooli minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli laps ikka veel haige, järgmisel päeval jätsin ta koju ja ei läinud ka ise koolitusele tagasi.
Koolituse üheks avaküsimuseks oli, millised on need olulised mõtted, mis meil peas on. Minu jaoks oli seal küsimus: "Kus olla ja kes olla?". Nii see ka tahvlile sai.
See, et prioriteedid on olulised, andis Saatus mulle teada üsna valusal moel. Eelmise aasta detsembris toimus meil tööl kahepäevane koolitus Tallinnast väljas. Plaanis oli ööbimine kohapeal, seepärast leppisin emaga kokku, et ta tuleb üheks ööks Tallinna. Kõik oli ok, kuni ma ärasõidule eelneval õhtul helistasin emale ja küsisin üle, kas ta ikka tuleb. Ema vastus oli, et kui hommikul elab, siis tuleb. Selgus, et tal on haigushoog, minu utsitamise peale läks ta haiglasse (oh ei, loomulikult ta ei kutsunud kiirabi) ja sinna ta ööseks jäigi.
Kui ma ülemusele helistasin, et minu poolt jääb kahjuks koolitusele minemata, sest ema on haiglas, siis oli vastus konkreetne: "Kõik otsivad mingeid vabandusi, kuidas kõrvale hiilida! Pead tulema, isegi kui ööseks tuleb Tallinna tulla!". Nutsin ja läksin. Hommikune väljasõit oli varasem kui lapse kooliminek, kui olime poolel teel, helistas nuttev laps ja ütles, et tal on halb olla, oksendab. Käskisin tal ikkagi kooli minna. Kui õhtul koju jõudsin, oli laps ikka veel haige, järgmisel päeval jätsin ta koju ja ei läinud ka ise koolitusele tagasi.
Koolituse üheks avaküsimuseks oli, millised on need olulised mõtted, mis meil peas on. Minu jaoks oli seal küsimus: "Kus olla ja kes olla?". Nii see ka tahvlile sai.
Prioriteediks ei saa olla keegi teine vaid ainult mina ise. Kui mina iseennast esikohale ei pane, siis ei pane seda mitte keegi teine samuti. Kui ma endast ei hooli, siis ühel hetkel ei ole ma enam võimeline funktsioneerima. Oluline ei ole see, mida teised arvavad, ütlevad ja minust tahavad vaid see kuivõrd ma olen suuteline neile vastu tulema ilma, et ma iseenda arvelt peaks hakkama mööndusi tegema. Kui ma ennast esikohale ei sea, siis ühel hetkel ei pruugi Väikesel Inimesel enam ema ollagi.
Kas see on oluline, et üksik sokk üritab kõigest hingest pesumasinasse minna? Kas see on minu ülesanne ta sinna aidata? Või võiks see olla sokiomaniku probleem, ehk siis - kui kõik sokid teel hukka on saanud ja puhtaid enam kapist võtta ei ole, ehk siis muutub ka see vaid minu silmadele nähtav sokike täiesti nähtavaks?
Mänguasjade koristamisega käis meil lihtsalt - kui asjad vedelesid, siis kuulusid nad prügikotti. Peaks olema võimalik võtta kõike niivõrd pragmaatiliselt - asjad,mis ärritavad, ei ole seda tegelikult väärt. Tolmurull toanurgas ei ole prioriteet vaid esteetiline probleem. Isegi laokil mänguasjad ei ole prioriteet vaid oht millelegi teravale peale astuda.
Prioriteet on klaasike veini koos hea sõbrannaga ehk siis paar tunnikest iseendale heas seltskonnas :-)
Hästi võtab prioriteetide seadmise kokku see väike filmiklipp:
Mis on oluline?
Leidsin ka ühe tolmurulle koguva roboti, eseme, mis võiks täitsa minu elamisse sisse kolida:
Aliexpress
Ja midagi armast vaatamiseks ka:
Dust Buddies multikas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar