Depressioon kui moehaigus

Tänases Delfis oli artikkel "Depressioon vaevab ja enam ei jaksa isegi tööl käia, kuidas sellest tööandjaga rääkida? Artikkel ise on siin: Kuidas rääkida tööandjaga depressioonist

Lugesin huvi pärast kommentaare, et vaadata, mida inimesed kirjutavad ja teemast arvavad. Ülekaalus on loomulikult arvamused, et depressioon on moehaigus ja selle põdejad simulandid. See tähendab - ennast haigeks nimetaval inimesel tuleb ennast lihtsalt kokku võtta ja edasi toimetada, mitte halada ja kurta mingit depressiooni. 

Umbes sellise reaktsiooni sain ka mina, kui ütlesin oma sõbrannale, et mul diagnoositi depressioon. "Ahh, ära kujuta ette! Sul on ju kõik ok!" oli vastuseks. Jah, väliselt ongi kõik täiesti korras aga sisemiselt ei ole. See ongi depressiooni puhul huvitav, et inimesed funktsioneerivad täiesti korralikult edasi, kuni nad ootamatult kokku kukuvad. Ootamatult teiste jaoks ja nii mõneski mõttes ka ootamatult põdeja jaoks. Sellest lihtsalt ei ole võimalik aru saada, mis toimub. Mulle meeldis üks artiklile antud kommentaar, mille lisan ka siia lõppu ja mille mõte: "Depressioon on äärmiselt madala enesehinnangu haigus" kõnetas mind. Kõige rohkem kahetsengi just seda, et lasksin enda enesehinnangu niivõrd madalale viia enne kui midagi ette võtsin.

Lisan ka mõtte artikli sissejuhatusest - kui inimene teeb väga pingelist tööd või on üleüldine töökeskkond stressirohke, suhtluskliima halb, esineb palju konflikte, puudub tagasiside oma tööle, inimese oskused ja võimed ei ole tööülesannetega kooskõlas - kõik need tegurid võivad depressiooni tekkele kaasa aidata. 

Kuidas siis rääkida sellest ülemusega? See on tõesti hea küsimus, sest enamus tööandjaid ei ole huvitatud haigest töötajast. Huvitaval kombel tekkis pärast seda kui tööandjale ütlesin, et võtan antidepressante, minu eelmise töökoha väärtuse "Oleme terved" laiendiks "... nii füüsiliselt kui vaimselt". Võimalik, et seda vaimse tervise rõhutamist märkasin just selle tõttu, et minu jaoks oli olemas side minu liigse avatuse ja uue lööksõna vahel.

Rääkides oma depressioonist ei soovi ma saada ei kaastunnet ega haletsust vaid lihtsalt mõistmist. See on samasugune haigus nagu teisedki ja see on ka ravitav. Peaasi, et see ei lähe liiga kaugele ja sellele õigel ajal jaole saab.

Aga kommentaari lühendatud variant tuleb siit:

/.../ Deprekahaigetele soovitan võtta paberileht ja kirja panna kõik, mida nad elus teinud on, ja pole tähtis, kas see läks untsu või ei läinud. Või asuda oma elust raamatut kirjutama, Tähtis on see, et oli julgust üldse midagi ette võtta. Tähtis ei ole tulemus. see Eesti on juba kord selline perfektsionistide maaa, et ükskõik, mida sa ka ei tee, keegi ikka leiab midagi, mille kallal jaurata. Olgugi, et see on ju teie elu. Mul endal on selles osas veel õppimine pooleli. Aga nii see käib - see elukestev õpe... Depressioon on äärmiselt madala enesehinnangu haigus. /.../